Ma ja R ja Ta

Mets kahises ja urises kurjakuulutavalt, kui jahimehed püsse kolistades ja padruneid maha pudistades autost välja ronisid. Saabuvas hämaruses hiilisid varjatud varjud, puude tagant paistsid hõõguvad silmad ning aeg-ajalt kostis veidrat kisa. Jahimehed värisesid. Nende püssid olid vinnas. Metsas laulsid linnud ja lendlesid rõõmsavärvilised liblikad. Marta ja Anu noppisid rohelistelt mätastelt pohli ning imetlesid õitsvaid lillepuhmaid. Raba poolt kandus uimastavat rabalõhna, metsaäärsel heinamaal aga lõhnas heinaselt kuivav hein. Kuuma päikese käes lõhnava männi oksal krabistas kohevasabaline orav. "Ärge kaotage tähelepanu!" sisistas Peajahimees. "Vaenlased ei maga! Iga hetk võivad nad meid rünnata veriste kihvade ja teravate sarvedega."  Kõik jahimehed puurisid ärevad pilgud mustava metsa sügavusse. Keegi, kahtlemata veriste kihvade ja teravate sarvedega vaenlane, krabistas kuivanud lehtede vahel. Põõsa alt välja tatsavat siili sihtis terve rivi suure purustusjõuga

Porgandivärvi rong tuututas juba eemalt. Platvormil seisjad vaatasid lähenevat raudruuna ootusärevalt.  "Kas ta ikka saab pidama? Kas perroon on ikka ehitatud õige koha peale? Kas uksed avanevad?" Rong peatus otse perrooni ees ja uksed avanesid. Reisijad otsisid sobivad kohad. "Tähelepanu!" ütles salapärane hääl üle terve rongi, võimalik, et see salapärane hääleomanik oli rongi juht: "Tähelepanu, uksed sulguvad!" Ja tõesti, porgandivärvi uksed sulgusid. Autorikaitsja Alfred kortsutas kulmu. Temale porgandivärvi rong ei meeldinud. Kindlasti rikuti porgandi värviga paljusid kehtivaid autorite õigusi ja jäeti maksmata hunnikute viisi autoritasusid. Alfred nägi ja kuulis hommikust õhtuni tohutul hulgal autorite õiguste rikkumisi, möödasõitvad autod, nutvad lapsed, puuokstes kahisev tuul. Kõik muudkui rikkusid ja keegi ei maksnud. "Porgand," mõtles produtsent Paul rahulolevalt: "Mõnusalt krõmpsuv ja piisavalt magus. Ideaalne nimi tulevasele edeta

"Tere, kauged linnainimesed!" tervitas Talumees Toomas neid juba taluväraval. Taluvärav oli hoopis teistsugune kui linnavärav, või kuurivärav, või jalgpallivärav. Linnaväravad olid ikka metallist ja kaetud kauni linnatolmu ning kunstipärase linnaroostega, aga taluvärav oli puust ja roosteta. Värava taga oli taluõu. Talumees oli mitmel päeval ja isegi paaril ööl hoolega vaeva näinud, et õuemurul kasvanud kohalikud taimed rohu seest välja koukida ja nende asemele istutada kaugetest riikidest toodud kummalised taimed. Kevadel vara hakkas juba Toomas võililli ja ristikud mullast urgitsema, suvi läbi kitkus ta tulikad ja raudrohtu, kuni sügisel lumi viimaks maha sadas ja taimedega rähklemisest väsinud talumehe porised jäljed kattis. Marta uuris närtsinud ja kuivanud välismaa taimi, mis ilmselgelt ei tahtnud selle taluõue peal sugugi kasvada, vaid oleksid parema meelega juba ammu läinud koju tagasi välismaise muru sisse. Pruunid ja kortsus lehed krõbisesid õnnetult kerge tuule käes

Õitsvad kirsipuud meelitasid kohe ligi mesilasi ja muid putukaid, kes usinasti ühe õie pealt teisele lendasid. Väiksemad putukad armastasid õite sees magada. Kui kirsipuudel juba värvilised pungad paistsid, käis Marta iga päev kontrollimas, et ehk on mõni avanenud. Külmemal kevadel võttis avanemine tükk aega. Esimestel õitel polnud eriti tugevat lõhna, neid oli üsna vähe ja nad kartsid öökülmi. Aga kui juba kõik kirsiõied lahti pääsesid, ja kui päike neid hoolega soojendas, ja kui õhk seisma jäi, siis tundis Marta kirsiõite lõhna küll. Nina ettevaatlikult õie lähedale pannes, mitte päris vastu, sest kogemata võis nina õies toimetavaid putukaid segada, siis lõhnasid kirsiõied kirsimoosi moodi küll.  Sirelite puhul oli lihtsam, sest sirelid lõhnasid palju kaugemale, päris mitme meetri kaugusele, eriti kui neid oli terve heki jagu. Valged või tumelillad sirelid lõhnasid ka, aga kõige rohkem lõhnasid ikka tavalised helelillad sirelid. Marta seisis õitseva sirelipõõsa ees ja uuris, kulm kor

Abiprodutsendi auto näidikupaneelil vilkus erekollane tuluke, andes märku vajadusest kiiremas korras kütust lisada. Tulukese vilkumisele alluv abiprodutsent Aivar keeras sisse lähimasse kütusetanklasse. Tankla oli tühi, unised kärbsed suplesid pumba kõrvale tilkunud õliloigus. Värvilised reklaamlipud tolknesid kurvalt varraste otsas. Aivar peatus pumba kõrval, väljus autost ja avas kütusepaagi luugi. Pumbal vilkus liitri hind, mille alla oli vildikaga kirjutatud "Küsi sooduspakkumise kohta teenindajalt".  Abiprodutsent sammus üle tühja betoonplatsi pisikesse putkasse, kus paaril riiulil kükitasid magusad küpsised ja soolased kartulitükid (Päris suhkur! Naturaalne sool!). Ühel riiulil seisid reas päikeseprillid (Parandab nägemisteravust kiiresti liikuvas sõidukis kuni 33%!) ja peavalutabletid (Vähendab peavalu kiiresti liikuvas sõidukis kuni 33%). Letil kõhutas igavleva ilmega Teenindaja.  "Tere, sooviksin sooduspakkumise kohta rohkem infot," ütles abiprodutsent Aiva

Marta haigutas hommikul magusalt. Päike oli juba tõusnud ning kõditas kardinapilu vahelt Marta põske. Köögis askeldas ema. "Sina juba üleval," imestas ema kui Marta kööki keksles. "Muidugi, päike paistab ju," naeratas Marta. "Mis kell on?" Murekortsud katsid ema näo. "Ma ei tea veel," ohkas ta. "Tänast aega ei ole veel teatatud." Kunagi ammu, vanal heal ajal, kui muru oli roheline, lumi valge ja moos magus, oli ka aeg olnud igal päeval samasugune. Keskpäeval oli 12, keskööl oli 12, vahepeal liikusid tunnid rahulikult üksteise järel ilma teistest tundidest närviliselt üle hüppamata ning vahele trügimata. Aga ühel kenal päeval, kui tavalised inimesed tööd tegid, igavlesid kaks poliitikut hirmsal kombel. Poliitikud ju tööd teha ei tohi, neil hakkab tööd tehes kõht valutama ja silmad lähevad punni. Üks poliitik oli kord ka kõva kõhuvaluga ja punnsilmsena tööd edasi rühmanud. Tema kurvast saatusest treisid kõmuajakirjanikud õpetlikke, aga ku

Linnas oli kirik, kirikul oli torn ja torni otsas oli kell. Igal täistunnil lõi kell PIMM! Vahepeal aga lagunesid kiriku seinad, paekivist müüridesse tekkisid praod ning kirikut asuti remontima. Päris täpselt ei teadnud keegi, kuidas, aga remontimise käigus ehitati kirikule teine torn veel. Sama kõrge. Samuti kellaga. Ja see kell lõi täistunnil POMM!  Siis annetati kirikule hulk raha. Mitte niisama, vaid torni ja tornikella ehitamiseks. Kirikul juba kaks torni ja kaks kella oli, aga raha ei saa ju lasta raisku minna. Nii tehtigi kolmas torn lisaks, ja ka sinna sai paigaldatud täistunnil lööv kell.  PIMM! POMM! PÕMM! lõid kolm kella iga täistunnil. Keskpäeval mängisid kellad kohe mitu minutit. Tõsi, igaüks mängis oma viisi. See oli ilus, või vähemalt kõrvulukustav. Alguses tulid linnaelanikud ikka kiriku esisele platsile kellasid kuulama. Kellad tagusid kohe hoolega, üritates üksteisest kõvemat häält teha. Ajapikku muutus aga pidev kellamäng inimeste arvates liigagi pidevaks. Iga kord k

 "Vanaisa, see ei ole ju üldse ilus," noomis Marta. Ta oli otsustavalt asunud laulja Uut Ja Eriti Pühendunud Fännide Klubi juhtima, jagades seejuures tööülesanded tuttavate ja sugulaste vahel ära. Klassikaaslased kogusid pudelikorke, kuhu ema siis luubi all Anust portreesid joonistas. Marta ise organiseeris ja kamandas. Jänes näris rohtu. Vanaisa, keel suurest pingutusest suust väljas, kaunistas teesärke (särke, mida oli hea tee joomise ajal kanda) lauljale sobivate hüüdlausetega, või vähemalt püüdis. Esimesele särgile, roosale, oli Vanaisa suurelt üle kõhu kirjutanud: "Laulja kõht ei valuta!  Maga, söö ja jaluta!" Järgmisele, kollasele, särgile kirjutas Vanaisa:  "Olen Anu suurim fänn,  mulle meeldib roosa nänn!"  Kollasele! Mitte roosale särgile. Ja sinise särgi peale maalis Vanaisa suurte tähtedega:  "Laulja - JUMAL!  MITTElaulja  - RUMAL!  ÕLLETAIM - HUMAL!" "Keegi ei osta ju neid," arvas Marta. "Miks ei osta," vaidles Van

Vaene, kellele kunagi oli kuulunud jalgpalliklubi, kellel kunagi oli olnud palju raha, urgitses klaasikilluga telliskivimüüri vuukide vahelt segutäidist. Rikka elukohta ümbritsev müür oli vana ja kohati olid telliskivid juba kulunud, rabedat täidisepuru kukkus krõbinal murule. Kahekümne nelja ja poole meetri kõrgune müür kaitses Rikast igasuguste vaeste kadedate pilkude, koledate lõhnade ja juba mitu hooaega tagasi moest läinud rõivaste eest. Vaatamata sellele, et mitmed vaeste põlvkonnad oli käinud telliskivide vahelt täidist urgitsemas, püsis müür kindlalt püsti. Kohati olid vaesed sodinud müürile ka ilmastikukindlate värvidega aegumatuid tarkusi. "Pets on loll," seisis ühel telliskivil. Ja all oli ilusti kuupäev ka. Selle alla oli keegi, võimalik, et Pets, lisanud väiksemas kirjas: "Ise oled!" "Ma armastan sind," ütles suur kiri mõni samm edasi. Selle kirja alla oli lisatud telefoninumber, mille viimased numbrid kippusid küll pikkade aastakümnete jooksu

Suvelaadale kogunes müüjaid lähedalt ja kaugelt. Kaugelt tulijad olid varakult kohal, tõstsid oma müüdava kraami rongilt ja laevalt ja kuumaõhupallilt maha ning asusid telke püstitama. Läideti lõkked, mille kohale riputati lõhnama marineeritud lihatükid, pasunapuhujad lõid oma vaskpuhkpille läikima, akordionimängija õlitas lõõtsa. Kui lähemalt saabujad ka viimaks kohad sisse võtsid, oli plats müüjaid paksult täis. Mõni telk andis juba eemalt hulgaliselt vihjeid seal müüdava kauba kohta.  Lillelises telgis, mille kohal sirgus hiiglaslik reha, müüdi lilleistikuid, väetisi, millega ostetud lilletaimede kasvu kiirendada ja mürke, millega täitsa tasuta peenrale ilmunud lilletaimi hävitada. Oli putukaid lähemale meelitavaid vedelikke ja teisi, mitte nii armsaid mutukaid naabri aeda peletavaid seadeldisi. Võis osta murumütse, marineeritud murumune, pikka muru ja lühikest muru, paksu muru ja hõredat muru.  Kuivanud põdra pealuu ja suurte põdrasarvedega kaunistatud telgis, mis kaitsevärvilise m

Kabjad klõbisesid teekattel, kui suur ja rahulik hobune, vedades enda järel värviliste lindikeste ja kummaliste joonistustega kaunistatud vankrit, saabus parki ja peatus purskkaevu kõrval. Pukist kargas maha punapealine juuksur Juta, võttis hobuse vankri eest lahti ning viis ta kastanite alla murule. Hobune asus rohtu nosima. "Tere," ütles roos, kes kasvas peenra otsas. "Kas täna pügada saab?" "Ikka saab," nohises hobune ning naksas roosilt väljakasvanud otsad hammastega osavalt ära. Juuksur avas vankri tagumise ukse ning väiksemad külgaknad, tõmbas välja pisikese puust trepi ja kloppis triibulise riide üle ukse pisut puhtamaks. Ta teritas käärid. Ta tõi purskkaevust ämbriga vett ja pesi kammid. Ta harjas tooli. Saabusid karvakasvanud kliendid. Abiprodutsent Aivar istus nahktoolile, triibuline riie tõmmati ümber kaela ja keha. Pehmete liigutustega, vaid kergelt sõrmeotstega puudutades, silitas Juta ta habemetüükaga kaetud lõuga. Õrnalt sasis ta juuksetutte

Terve päeva sadas. Mitte väga tugevat, aga sellegipoolest tüütut pidevat peenikest vihma. Õhtuks olid teed ja tänavad kaunistatud erinevas suuruses lompidega. Koju tõttavad inimesed astusid tihtipeale lompidesse ja, sõltuvalt valitud jalavarjudest, kas vandusid lirtsudes (tennised) või trampisid kiirust vähendamata edasi (kummikud). Madalad vihmapilved ja niiske udu mähkisid ümbruskonna endisse, sulatades ühtlaselt halliks kokku puud, majad, autod ja inimesed. Neile, kes soovisid jääda märkamatuks, oli vihmane ilm vägagi teretulnud. Loomade Inimväärse Hoolitsuse Agentuur sai alguse radikaalsetest Loomakaitsjatest, kelle arvates teised Loomakaitsjad ei kaitsnud loomi piisavalt innukalt. Loomi, arvasid radikaalid, võiks kaitsta palju rohkem. Agentuuri istungid toimusid tolmustest keldrites, kus sosinal edastati usaldusväärsetest allikatest pärit lugusid väärkoheldud loomadest. Kass, kellel ei lubatud diivanilauda kraapida. Koer, kes oli põneva hammustamisharrastuse tõttu maailmast eralda

Oli kolmapäev ja see tähendas lavastaja Lembitule rasket tööpäeva mitmel põhjusel. Esiteks salvestati kolmapäeviti kogu nädala poliitikasaated. Varem salvestati poliitikasaateid mitmel päeval, vahel isegi iga päev või koguni mitu korda päevas, aga selline kohutav kogemus ajas tehnilise personali kiiresti tagajalgadele. Helimehed, monteerijad, grimeerijad ja teised vajalikud saatemeeskonna liikmed kurtsid, et pidev igapäevane kokkupuude poliitikutega tekitas neis meeletut stressi. Paljud kaebasid ebainimlike töötingimuste üle.  Viimaks keelasid Tervisekaitsjad igapäevase poliitikasaadete valmistamise sootuks ära. Ei saa inimestelt nõuda niivõrd koleda töö tegemist ilma vahepeal täielikult välja puhkamata, teatasid Tervisekaitsjad. Kord nädalas on täiesti piisav, ja ülejäänud nädala jooksul ei tohi poliitikuid ajakirjanike lähedusse lubada, otsustasid Tervisekaitsjad.  Nii oligi juba mõnda aega kogu poliitikasaadete valmistamine viidud kolmapäevale. Poliitikud saabusid stuudiosse range v

Lõuna ajal viis puudel produtsent Pauli ikka jalutama. Pärast Ansambli õnnetut laialilitsumist kurvastas Paul põhjalikult, silitades plastiliiniplönne, mis olid mitu aastat Ansamblit kujutanud. Viimaks pressis ta plönnid kokku üheks siiruviiruliseks känkraks, võttis selle pihku ning viis õue prügikasti. "Lähme juba," nõudis puudel, keda plastiliinihunnik eriti ei huvitanud. Kõigepealt peatusid nad, et üle vaadata vasakpoolne väravapost. Posti oli tarvis hoolega nuuskida, seda tegi peamiselt puudel, siis oli tarvis post hoolega märgistada, jällegi töö puudlile. Terve nuuskimise ning märgistamise aja seisis produtsent üsna kasutult posti kõrval, rihmaots käes ja kurb nägu peas. "Valmis," teatas puudel saba liputades. Nad liikusid edasi. Tavaliselt jõudsid nad lõpuks parki, kuhu teisedki koerad oma peremehi ja perenaisi tõid, et pererahvas saaks värske õhu käes pinkidel istuda või roosipõõsaid uurida, sel ajal kui koerad tähtsamaid asju arutasid. Teekond parki oli ääri

Poliitik Peeter seisis kõnepuldis ja valetas. Peeter valetas kogu aeg, mitte ainult kõnepuldis olles, aga puldi taga oli valetamine ikka uhkem. Esiteks, saal oli rahvast täis, kõik kuulasid ta valetamist ja noogutasid kaasa. Poliitiku kolleegid hindasid oskuslikku valetamist väga, tihtipeale nad isegi kogunesid ühte ruumi kokku ja valetasid kõik vahetpidamata mitu tundi järjest. Valetamist, nagu ka lihaseid, peab pidevalt treenima, muidu langeb tase ja valed muutuvad kergesti ümberlükatavateks või sootuks naeruväärseteks. Nooruses väike Pets valetamist häbenes. Koolis näiteks ei hinnanud tema valesid ei õpetaja ega teised lapsed. Talle seletati, et valetada pole ilus. Jah, mõnda aega suutis noor Peeter valetamist kontrolli all hoida, valetades ainult õhtuti pimedas toas sosinal oma niiske padja sisse. Siiski, patja valetamine ei andnud seda õiget tunnet. Sellepärast ta mõne aja möödudes valetas täiel rinnal tahvli ees uuesti. Eks alguses olidki noore poliitiku valed sellised väikesed,

Kohalik ajaleht avaldas artikli pealkirjaga "Loomaaia lõvi kummaline hobi", kus arutleti pikalt ja põhjalikult selle üle, miks lõvi tahab järsku jalgpalli taguda, ja kas sellise, silmnähtavalt veidra, hobiga olendi peaks koheselt magama panema? Marta luges artikli lõvipuuri ees kõva häälega ette. Lõvi kuulas küll, pea viltu, aga kas ta millestki aru ka sai, seda Marta ei teadnud. "Sa pead olema natuke ettevaatlikum," seletas Marta. "Katsu palli lüüa rohkem sel ajal, kui külastajaid läheduses ei ole. Päeva ajal riputa köiejupp üle lavatsiääre rippu, siis inimeste arvates lõvi magab. Kõik teavad, et lõvid magavad palju." Looduskaitsjad väitsid ajaleheartiklis, et lõvi on vägivaldselt oma loomulikust keskkonnast eraldatud ja seetõttu on ta nüüd pidevas stressiseisundis. Kõige parem oleks lõvi loomaaiast välja viia, sõidutada ta natuke linnast eemale, ning siis metsas lahti lasta. Metsas, väitsid looduskaitsjad, on jalgpalle vähe ja igasuguseid söödavaid loomi

Marta emal oli tarvis uusi prille. Nii nad sisenesid Martaga koos prillipoodi. Tavaliselt oli Martal prillipoes üsna ebamugav tunne, justnagu oleksid kõik riiulitele välja pandud prillid teda tähelepanelikult vaadanud. Jälginud teda uurivalt üksisilmi, kordagi silmi prilliklaaside taga pilgutamata. Seekord pidid nad jupp aega ootama, kuna leti ees oli koha sisse võtnud Rikas. "Ei, ma tahan kõige kallimaid," seletas Rikas parasjagu müüjale. "Vaadake, mul on raha." Ta põuest hüplesid letile paar tüsedat rahapakki. "Aga kõige kallimad ei pruugi teile ju sobida," seletas müüja. "Võib olla te ei suuda nendega väga hästi näha." "Näha!" karjus Rikas. "Ega mul nägemiseks prille tarvis ei ole! Kui ma midagi näha tahan, võtan prillid hoopis eest ära. Igal Rikkal peavad prillid olema, ja võimalikult kallid. Reegel on selline." Ta õngitses sokisäärest veel paar rahapakki. "Ja muidugi," jätkas ta, tõstes sõrme tähtsalt püsti, &qu

Üleannetu tuulehoog sakutas kollase liblika tiibu niikaua kuni too õhku tõusis ja ebakindlalt maja ette sõiduteele laperdas. Liblikas tolknes madalal tee kohal, suutmata otsustada, kas lennata tagasi trepile või hoopis edasi muruplatsile, kus kutsuvalt kumas üks erakordselt priske ja särav võilill. Mootor möirgas ning maja nurga tagant kihutas välja auto, sihtides otsejoones liblikat. Ragisedes ja krigisedes ja mürisedes kihutas auto maja eest läbi. Õnneks oli liblikas piisavalt kerge, tuulehoog tõstis ta täpselt õigel hetkel pisut auto iluvõrest kõrgemale, ning ta veeres üsna totralt, aga täiesti ohutult, üle kapoti. Närvide rahustamiseks otsustas liblikas nüüd tõepoolest võilille külastada. Kihutava auto roolis istuv Autojuht vandus omaette. Liblikate laiaks litsumine tundus ju eriti lihtne, aga isegi see ei õnnestunud iga kord. Ta silitas pehmelt nahaga kaetud rooliratast ja alumiiniumist treitud käigukanginuppu. "Pole midagi," pomises ta, metsik läige silmis.  Autojuht ar