44.

Marta haigutas hommikul magusalt. Päike oli juba tõusnud ning kõditas kardinapilu vahelt Marta põske. Köögis askeldas ema.

"Sina juba üleval," imestas ema kui Marta kööki keksles.

"Muidugi, päike paistab ju," naeratas Marta. "Mis kell on?"

Murekortsud katsid ema näo.

"Ma ei tea veel," ohkas ta. "Tänast aega ei ole veel teatatud."

Kunagi ammu, vanal heal ajal, kui muru oli roheline, lumi valge ja moos magus, oli ka aeg olnud igal päeval samasugune. Keskpäeval oli 12, keskööl oli 12, vahepeal liikusid tunnid rahulikult üksteise järel ilma teistest tundidest närviliselt üle hüppamata ning vahele trügimata.

Aga ühel kenal päeval, kui tavalised inimesed tööd tegid, igavlesid kaks poliitikut hirmsal kombel. Poliitikud ju tööd teha ei tohi, neil hakkab tööd tehes kõht valutama ja silmad lähevad punni. Üks poliitik oli kord ka kõva kõhuvaluga ja punnsilmsena tööd edasi rühmanud. Tema kurvast saatusest treisid kõmuajakirjanikud õpetlikke, aga kummalisel kombel siiski köitvaid lugusid veel mitu aastat.

"Vean kihla, et suudan kõiki kelli keerata edasi ja tagasi," ütles esimene poliitik igavlevalt.

Teine igavlev poliitik mõtles pisut, "Kui selle toimetuse peale mitu pikka aastat kulutada, siis muidugi. Lähed kõigepealt ühe kella juurde, keerad seda edasi, siis teise kella manu. Jälle keerad. Midagi keerulist siin ei ole."

"Eiei," vehkis esimene käega, "Ühekorraga, mitte ükshaaval."

Teine hakkas nii rumala jutu peale naerma: "Ei, see ei ole võimalik."

"No veame kihla," ajas esimene poliitik käe kaugele ette, haigutades suurest igavusest lõualuud paigast. "Kaks korda aastas saavad kellad keeratud, või ma söön oma mütsi ära."

Löödi käed.

"Suveaeg," valetas poliitik, "on vajalik selleks, et päikesevalgust optimaalsemalt ära kasutada." Inimesed plaksutasid. Rohkem valgust on ju alati tore.

Aga poliitik jätkas valetamist: "Lihtsad tööinimesed ja usinad õpilased saavad suveaja abil rohkem võimalusi aktiivseks puhkuseks ning sporditreeningutes osalemiseks." 

Muidugi oli see läbinisti vale, aga just sellised totaalsed valed poliitikule kõige rohkem meeldisid. Ta pakkus mütsi mäluvale teisele poliitikule lahkesti sinepit, ja kõik inimesed kruttisid kaks korda aastas oma kelli. 

Ikka edasi ja siis jälle tagasi. See oli jube tüütu ja täiesti mõtettu, aga ikka keerasid inimesed kelli. Kui vahel keegi kellakeeramisest põhjustatud segaduse tagajärjel taipas küsida, et milleks seda totrust nüüd õigupoolest tarvis on, kehitasid teised keerajad väsinult õlgu. Valgus vist? Optimaalne kasutamine? Kes seda õigupoolest enam mäletab. Nii on kombeks ja selline on seadus.

Poliitikud, kes ju tööd teha ei saanud, igavlesid juba uuesti.

"Veame kihla," ütles esimene poliitik.

Teine poliitik turtsatas: "Mina rohkem mütse süüa ei taha! Mütsil ei ole sugugi hea maitse, isegi kui sinepit peale määrida, ja pärast on kõht nädal aega kinni."

"Sokid siis?" pakkus esimene poliitik. "Traksid? Pastapliiats?"

Teine poliitik raputas jonnakalt pead.

"Veame kihla, et ma suudan kõiki kelli keerata iga päev," ütles esimene poliitik. "Kaotaja aga loobub valetamisest."

"Misasja?" ehmatas teine poliitik. "Kuidas saab poliitik mitte valetada? See oleks ju ebainimlik. See on sama võimatu kui töötav poliitik."

Kohutav igavus sai siiski võitu. Kihlvedu toimus.

"See nõuab meilt kõigilt tohutut pingutust, "valetas poliitik, "aga, see on absoluutselt vajalik, sest majanduskasv ja sisemajanduse koguprodukt ja aktsiaturgude kapitaliseerumine ja finantsanalüüs ja mull-mull-mull ja mull-mull-mull."

Niikaua valetas, kuni inimesed hakkasidki kaasa noogutama. Kui on tarvis, eks siis on tarvis. Aktsiad on hädas. Majanduskasv vajab seda.

Ja kihlveo kaotanud poliitik loobus valetamisest. Juba esimene valetamata minut valmistas talle meeletut piina, seejärel kukkus ta värisedes põrandale, ajas suust välja pisut vikerkaarevärvilist vahtu ning lõpuks lendas peenikese vile saatel kõrgele sinisesse taevasse, kus ehmunud lõokesed hetkeks oma laulud katkestasid.

Nii ootasidki Marta ja Ema ja kõik teised inimesed samuti igal hommikul ametlikku teadaannet tänase päeva kellaaja kohta. Igal hommikul pärast päikesetõusu köhatas raadio hääle puhtaks ning teatas kõmiseva häälega: "Austatud kodanikud, järgneb tänane kellaaeg."

Pingsalt kuulatasid raadiote ümber kogunenud inimesed. Mõni päev neil vedas ja kell oli juba niipalju, et tööle või kooli ei pidanudki enam minema. Võis minna hoopis mõnusalt sooja voodisse tagasi, tõmmata pehme tekk üle nina ning magada edasi, vaatamata sellele, et päike hoolega põski ja kõrvu kõditas. Päike poliitikute seatud kellast ei hoolinud, tema tõusis ning läks looja ikka nii nagu talle meeldis.

Kehvematel päevadel muidugi sattus hoopis vilets kellaaeg. Tööinimesed olid tööle hilinenud, lapsed olid juba tundidest puudunud, kauplused suleti kohe hommikul, ning see põhjustas tohutul hulgal trahve, märkusi, viimaseid hoiatusi ja kohtuasju. Väga tüütu, ütlesid inimesed, väga-väga tüütu, aga nii on ju vaja.

Peale päikese ei teinud kella keeramisest välja ka loomad. Lehmad näiteks, kes hommikul juba korra piima andsid, teist korda seda enam ei teinud, kuigi kella järgi oli taas lüpsiaeg. Lehmad virutasid viimaks jalaga, kui liiga visalt lüpsikuga udara alla ronida.

Koerad, kes hommikul õues käisid, läksid õue olenemata kellaajast. Olenemata ka ilmast, kuigi valitsus oli juba arutanud seadust, millega saaks ilma vastavalt vajadusele muuta. Koerad viisid ka oma peremehed õue, segaduses ja hämmeldunud peremehed, kes mõnel päeval olid sunnitud koeraga õue minema pool neli hommikul ja järgmine kord kell seitse õhtul. Koerte vastu peremehed ei saanud, miljonite aastate pikkune aretustöö oli koertele andnud täieliku võimu oma peremeeste üle.

Kasse jättis kogu see kellakeeramine täiesti külmaks. Kassid keerasid ennast kerra, lõid nurru ja magasid edasi.