47.

"Tere, kauged linnainimesed!" tervitas Talumees Toomas neid juba taluväraval. Taluvärav oli hoopis teistsugune kui linnavärav, või kuurivärav, või jalgpallivärav. Linnaväravad olid ikka metallist ja kaetud kauni linnatolmu ning kunstipärase linnaroostega, aga taluvärav oli puust ja roosteta.

Värava taga oli taluõu. Talumees oli mitmel päeval ja isegi paaril ööl hoolega vaeva näinud, et õuemurul kasvanud kohalikud taimed rohu seest välja koukida ja nende asemele istutada kaugetest riikidest toodud kummalised taimed. Kevadel vara hakkas juba Toomas võililli ja ristikud mullast urgitsema, suvi läbi kitkus ta tulikad ja raudrohtu, kuni sügisel lumi viimaks maha sadas ja taimedega rähklemisest väsinud talumehe porised jäljed kattis.

Marta uuris närtsinud ja kuivanud välismaa taimi, mis ilmselgelt ei tahtnud selle taluõue peal sugugi kasvada, vaid oleksid parema meelega juba ammu läinud koju tagasi välismaise muru sisse. Pruunid ja kortsus lehed krõbisesid õnnetult kerge tuule käes.

"Vaadake, kui uhked taimed!" kiitis Toomas keset õue. "Kõik puha välismaa omad, hirmus kallid ja väga haruldased."

"Nad on ju täitsa kuivanud," arvas Marta.

Aga talumees vibutas näpuga: "Esmapilgul muidugi võib asjatundmatule vaatlejale tunduda, et taimed on kuivanud. Aga need on peened välismaa taimed, neid ei tohigi kasta. Kui neile vett anda, siis nad imevad kogu vee endasse ja lähevad viimaks suure pauguga lõhki."

Marta oleks hea meelega vaadelnud pauguga lõhkevaid taimi, kuid talumees juhatas külalised juba edasi. Maja taga oli pisike üles kaevatud peenramaa, millel pajuvitsade külge kinnitatud peotäis valgeid paberiribasid.

"Siin on mu köögiviljatoetuste peenar," kiitis Toomas.

"Köögiviljapeenar?" täpsustas Marta igaks juhuks.

Talumees naeris muhedalt omaette. "Ei, ei, rumal linnast tulnud laps. Mitte köögiviljapeenar, vaid köögiviljatoetuste peenar."

Talumees harutas ühe pajuvitsa küljest lahti pabeririba, ning näitas seda linnarahvale: "Näete, see on porganditoetus. Praegu on ta veel väike ja kidur, aga küll ta sügiseks paisub. Sügisel saab selle eest väga palju prisket toetust."

Ta sidus lipiku hoolega peenral oleva vitsa külge tagasi. "Sealpool on kartulitoetus, päris mitu tonni koguneb seda igal aastal, sugulased ja tuttavad kõik ikka aitavad kartulitoetust üles võtta. Siis on nurgapeal natuke sibulatoetust. Üks peenar on mul pandud maha veel kapsatoetust ja pisut sellist pisemat kraami ka. Tillitoetust ja peeditoetust ja naeritoetust. Need on rohkem mul hobi, eriti sisse ei too, aga tore on ju vaadata, kuidas kasvavad."

Talumees naeratas uhkelt.

"Kõik need toetused on pealegi ökod!" teatas ta.

"Miks nad ökod on?" imestas Marta.

"Vaata, väike võhiklik linnainimene, kellele maaelu ääretult võõras, ökotoetused on mitu korda suuremad. Neile ei pea ka mürke ega väetisi peale kallama. Nii jääb meile hea puhas muld ja värske õhk."

Toomas viipas neid juba edasi: "Tulge, tulge, vaatame mu kasvuhoonet ka."

"Mul kasvas köögiakna peal tomat," ütles Marta. "Ise kasvatasin, iga päev kastsin, ja kui päris punaseks läks, panin ta võileiva peale ning sõin ära. Palju parema maitsega oli kui poetomatid, mida tuuakse rongide ja lennukite ja autodega kaugetest maadest."

"Sinul oli üks tomat, aga minul on mitu hektarit tomatitoetust," lõi talumees Toomas kasvuhoone ukse valla. "Kas pole ilus!"

Pulkade küljes rippus ridade viisi paberilipikuid. Terve kasvuhoone oli neid otsani täis.

"Mitte ühtegi tomatit," pettus Marta.

"Mitte tomatit, vaid tomatitoetust!" parandas Toomas tähtsalt. "Ja teine kasvuhoone on pungil täis kurgitoetust."

"Ühtegi kurki seal vist ei ole," arvas Marta.

"Muidugi mitte, milleks mulle kurgid? Nuusutage ometi kui hästi toetused kasvuhoones lõhnavad."

Marta nuusutas. Lõhnas natuke paberi ja õige õrnalt talumehe lõhnaõli järele.

"Lähme nüüd põldu vaatama, te ei ole kunagi nii suurt põldu näinud," kutsus Toomas.

"Kas seal põllul on ka ainult toetused?"

"Jah! Tubli tüdruk," hõiskas talumees õnnelikult: "Mul on mitu põldu toetuste all. Rukkitoetust on, siis on veel odratoetust ja muidugi rapsitoetust."

"Aitäh," ütles Marta viisakalt. "Ma parem ei hakka seda toetuste põldu vaatama."

Talumees Toomas kratsis hämmeldunult kukalt: "Teile linnainimestele ei ole vist maaharimine piisavalt huvitav. Aga võib olla siis loomakasvatus?"

"Loomad mulle küll meeldivad!" rõõmustas Marta. "Hobused ja kitsed ja lambad."

Seltskond liikus suurema maja juurde ning talumees avas hoogsalt ukse.

"Nonii, kes meil siis siin kõik elavad," ta lõi käed kokku nii et pahmakas paberitolmu õhku lendas. "Jah, vaadake, hobusetoetus!"

Kõik vaatasid tühja latrit, kus laest rippus kurvalt üks paber.

"Kitse- ja lambatoetused on mul koos. Nende juures on hea hoida ka juustu- ja kohupiimatoetusi."

Marta läks õue. Mesimumm lendas põrisedes ühelt välismaiselt taimelt teisele ja aevastas.

"Juba hakkate minema!" hädaldas talumees. "Proovige ometi mu värsket piimatoetust. Võtke paar viilu enda valmistatud saiatoetust ning pange lusikatäis meetoetust peale!"