Ma ja R ja Ta

Mets kahises ja urises kurjakuulutavalt, kui jahimehed püsse kolistades ja padruneid maha pudistades autost välja ronisid. Saabuvas hämaruses hiilisid varjatud varjud, puude tagant paistsid hõõguvad silmad ning aeg-ajalt kostis veidrat kisa. Jahimehed värisesid. Nende püssid olid vinnas. Metsas laulsid linnud ja lendlesid rõõmsavärvilised liblikad. Marta ja Anu noppisid rohelistelt mätastelt pohli ning imetlesid õitsvaid lillepuhmaid. Raba poolt kandus uimastavat rabalõhna, metsaäärsel heinamaal aga lõhnas heinaselt kuivav hein. Kuuma päikese käes lõhnava männi oksal krabistas kohevasabaline orav. "Ärge kaotage tähelepanu!" sisistas Peajahimees. "Vaenlased ei maga! Iga hetk võivad nad meid rünnata veriste kihvade ja teravate sarvedega."  Kõik jahimehed puurisid ärevad pilgud mustava metsa sügavusse. Keegi, kahtlemata veriste kihvade ja teravate sarvedega vaenlane, krabistas kuivanud lehtede vahel. Põõsa alt välja tatsavat siili sihtis terve rivi suure purustusjõuga

Porgandivärvi rong tuututas juba eemalt. Platvormil seisjad vaatasid lähenevat raudruuna ootusärevalt.  "Kas ta ikka saab pidama? Kas perroon on ikka ehitatud õige koha peale? Kas uksed avanevad?" Rong peatus otse perrooni ees ja uksed avanesid. Reisijad otsisid sobivad kohad. "Tähelepanu!" ütles salapärane hääl üle terve rongi, võimalik, et see salapärane hääleomanik oli rongi juht: "Tähelepanu, uksed sulguvad!" Ja tõesti, porgandivärvi uksed sulgusid. Autorikaitsja Alfred kortsutas kulmu. Temale porgandivärvi rong ei meeldinud. Kindlasti rikuti porgandi värviga paljusid kehtivaid autorite õigusi ja jäeti maksmata hunnikute viisi autoritasusid. Alfred nägi ja kuulis hommikust õhtuni tohutul hulgal autorite õiguste rikkumisi, möödasõitvad autod, nutvad lapsed, puuokstes kahisev tuul. Kõik muudkui rikkusid ja keegi ei maksnud. "Porgand," mõtles produtsent Paul rahulolevalt: "Mõnusalt krõmpsuv ja piisavalt magus. Ideaalne nimi tulevasele edeta

"Tere, kauged linnainimesed!" tervitas Talumees Toomas neid juba taluväraval. Taluvärav oli hoopis teistsugune kui linnavärav, või kuurivärav, või jalgpallivärav. Linnaväravad olid ikka metallist ja kaetud kauni linnatolmu ning kunstipärase linnaroostega, aga taluvärav oli puust ja roosteta. Värava taga oli taluõu. Talumees oli mitmel päeval ja isegi paaril ööl hoolega vaeva näinud, et õuemurul kasvanud kohalikud taimed rohu seest välja koukida ja nende asemele istutada kaugetest riikidest toodud kummalised taimed. Kevadel vara hakkas juba Toomas võililli ja ristikud mullast urgitsema, suvi läbi kitkus ta tulikad ja raudrohtu, kuni sügisel lumi viimaks maha sadas ja taimedega rähklemisest väsinud talumehe porised jäljed kattis. Marta uuris närtsinud ja kuivanud välismaa taimi, mis ilmselgelt ei tahtnud selle taluõue peal sugugi kasvada, vaid oleksid parema meelega juba ammu läinud koju tagasi välismaise muru sisse. Pruunid ja kortsus lehed krõbisesid õnnetult kerge tuule käes

Õitsvad kirsipuud meelitasid kohe ligi mesilasi ja muid putukaid, kes usinasti ühe õie pealt teisele lendasid. Väiksemad putukad armastasid õite sees magada. Kui kirsipuudel juba värvilised pungad paistsid, käis Marta iga päev kontrollimas, et ehk on mõni avanenud. Külmemal kevadel võttis avanemine tükk aega. Esimestel õitel polnud eriti tugevat lõhna, neid oli üsna vähe ja nad kartsid öökülmi. Aga kui juba kõik kirsiõied lahti pääsesid, ja kui päike neid hoolega soojendas, ja kui õhk seisma jäi, siis tundis Marta kirsiõite lõhna küll. Nina ettevaatlikult õie lähedale pannes, mitte päris vastu, sest kogemata võis nina õies toimetavaid putukaid segada, siis lõhnasid kirsiõied kirsimoosi moodi küll.  Sirelite puhul oli lihtsam, sest sirelid lõhnasid palju kaugemale, päris mitme meetri kaugusele, eriti kui neid oli terve heki jagu. Valged või tumelillad sirelid lõhnasid ka, aga kõige rohkem lõhnasid ikka tavalised helelillad sirelid. Marta seisis õitseva sirelipõõsa ees ja uuris, kulm kor

Abiprodutsendi auto näidikupaneelil vilkus erekollane tuluke, andes märku vajadusest kiiremas korras kütust lisada. Tulukese vilkumisele alluv abiprodutsent Aivar keeras sisse lähimasse kütusetanklasse. Tankla oli tühi, unised kärbsed suplesid pumba kõrvale tilkunud õliloigus. Värvilised reklaamlipud tolknesid kurvalt varraste otsas. Aivar peatus pumba kõrval, väljus autost ja avas kütusepaagi luugi. Pumbal vilkus liitri hind, mille alla oli vildikaga kirjutatud "Küsi sooduspakkumise kohta teenindajalt".  Abiprodutsent sammus üle tühja betoonplatsi pisikesse putkasse, kus paaril riiulil kükitasid magusad küpsised ja soolased kartulitükid (Päris suhkur! Naturaalne sool!). Ühel riiulil seisid reas päikeseprillid (Parandab nägemisteravust kiiresti liikuvas sõidukis kuni 33%!) ja peavalutabletid (Vähendab peavalu kiiresti liikuvas sõidukis kuni 33%). Letil kõhutas igavleva ilmega Teenindaja.  "Tere, sooviksin sooduspakkumise kohta rohkem infot," ütles abiprodutsent Aiva

Marta haigutas hommikul magusalt. Päike oli juba tõusnud ning kõditas kardinapilu vahelt Marta põske. Köögis askeldas ema. "Sina juba üleval," imestas ema kui Marta kööki keksles. "Muidugi, päike paistab ju," naeratas Marta. "Mis kell on?" Murekortsud katsid ema näo. "Ma ei tea veel," ohkas ta. "Tänast aega ei ole veel teatatud." Kunagi ammu, vanal heal ajal, kui muru oli roheline, lumi valge ja moos magus, oli ka aeg olnud igal päeval samasugune. Keskpäeval oli 12, keskööl oli 12, vahepeal liikusid tunnid rahulikult üksteise järel ilma teistest tundidest närviliselt üle hüppamata ning vahele trügimata. Aga ühel kenal päeval, kui tavalised inimesed tööd tegid, igavlesid kaks poliitikut hirmsal kombel. Poliitikud ju tööd teha ei tohi, neil hakkab tööd tehes kõht valutama ja silmad lähevad punni. Üks poliitik oli kord ka kõva kõhuvaluga ja punnsilmsena tööd edasi rühmanud. Tema kurvast saatusest treisid kõmuajakirjanikud õpetlikke, aga ku

Linnas oli kirik, kirikul oli torn ja torni otsas oli kell. Igal täistunnil lõi kell PIMM! Vahepeal aga lagunesid kiriku seinad, paekivist müüridesse tekkisid praod ning kirikut asuti remontima. Päris täpselt ei teadnud keegi, kuidas, aga remontimise käigus ehitati kirikule teine torn veel. Sama kõrge. Samuti kellaga. Ja see kell lõi täistunnil POMM!  Siis annetati kirikule hulk raha. Mitte niisama, vaid torni ja tornikella ehitamiseks. Kirikul juba kaks torni ja kaks kella oli, aga raha ei saa ju lasta raisku minna. Nii tehtigi kolmas torn lisaks, ja ka sinna sai paigaldatud täistunnil lööv kell.  PIMM! POMM! PÕMM! lõid kolm kella iga täistunnil. Keskpäeval mängisid kellad kohe mitu minutit. Tõsi, igaüks mängis oma viisi. See oli ilus, või vähemalt kõrvulukustav. Alguses tulid linnaelanikud ikka kiriku esisele platsile kellasid kuulama. Kellad tagusid kohe hoolega, üritates üksteisest kõvemat häält teha. Ajapikku muutus aga pidev kellamäng inimeste arvates liigagi pidevaks. Iga kord k