35.

Poliitik Peeter seisis kõnepuldis ja valetas. Peeter valetas kogu aeg, mitte ainult kõnepuldis olles, aga puldi taga oli valetamine ikka uhkem. Esiteks, saal oli rahvast täis, kõik kuulasid ta valetamist ja noogutasid kaasa. Poliitiku kolleegid hindasid oskuslikku valetamist väga, tihtipeale nad isegi kogunesid ühte ruumi kokku ja valetasid kõik vahetpidamata mitu tundi järjest. Valetamist, nagu ka lihaseid, peab pidevalt treenima, muidu langeb tase ja valed muutuvad kergesti ümberlükatavateks või sootuks naeruväärseteks.

Nooruses väike Pets valetamist häbenes. Koolis näiteks ei hinnanud tema valesid ei õpetaja ega teised lapsed. Talle seletati, et valetada pole ilus. Jah, mõnda aega suutis noor Peeter valetamist kontrolli all hoida, valetades ainult õhtuti pimedas toas sosinal oma niiske padja sisse. Siiski, patja valetamine ei andnud seda õiget tunnet. Sellepärast ta mõne aja möödudes valetas täiel rinnal tahvli ees uuesti.

Eks alguses olidki noore poliitiku valed sellised väikesed, süütud, karvased ja armsad. Ema ja isa ainult naersid, kui ta jälle totakate valedega vahele jäi, naersid ja sasisid ta juukseid. Hea fantaasia, ütlesid nad. Või siis arvasid, nagu oleks noor Peeter kogemata eksinud. See ei olnud tõsi, ta ei eksinud, ei teinud vigu, ei unustanud. Ta valetas, sest valetamine meeldis talle.

Suuremaks saades õppis ta valetama osavamalt, õppis oma valesid peitma üksikute tõdede vahele. Õppis seda, kuidas tõde väänata just täpselt niipalju, et sellest saab algul pooltõde, ja siis veel natuke, kuni järgi jääb puhas vale. Poliitik Peeter uuris tarku valetamise raamatuid, luges valeteemalisi artikleid, vanemate poliitikute poolt kirja pandud mälestusi ja pakse memuaare.

Oli tagasilööke. Kord sattus ta uurivate ajakirjanike hambusse ühe eriti räige ja jõleda valega. Mõnel teisel elualal oleks paljastatud valed võinud kaasa tuua tõsiseid tagajärgi, töölt vallandamist või eluaegset häbi. Poliitikas olid tema paljastatud valed rohkem nagu sellitöö eest. Nii mõnigi elupõline poliitik vaatas teda nüüd esimest korda ja noogutas tunnustavalt, jah, sellest valetavast noorukist võib veel asja saada.

Esimene kord kui Peeter kandideeris soojale kohale, valetas ta kolm kuud jutti. Hommikul hakkas valetama, juba enne esimest kohvi, see oli lihtsalt soojenduseks. Siis läks tänavale ja valetas vastutulijatele, valetas bussijuhtidele ja koristajatele. Nii hoidis ta mõistuse ja keele teravana. 

Siis valetas ta ajakirjanikele ja valijatele ja sponsoritele. Nii õhtuni välja. Vastu ööd jõudis poliitik Peeter oma tühja korterisse, mille põrand ja seinad ja lagi olid valedest läbi imbunud. Ta käis valedega täidetud vannis ja võttis seljast valedest õmmeldud riided. Siis kustutas ta valetava lambi ning veetis terve öö valetades ennast ühest unenäost teise.

Kord juba soojal kohal, sai Peeter ka esmakordselt võimaluse varastada. Paljud kolleegid sellepärast poliitikaga tegelesidki, et oli võimalik varastada. Peeter ise valetas eelkõige ikka valetamise enda pärast, mitte niivõrd varastamisvõimaluse tõttu. Ära liiga palju varasta, eriti alguses, õpetasid teda vanemad ja kogenumad. Seega alguses varastas poliitik pliiatseid, paberilehti ja aeg-ajalt mõne kustukummi. Varastas ja siis kiiresti valetas otsa.

Pikapeale sai poliitik Peeter veelgi soojemale kohale, kus oli rohkem võimalusi varastada. Peeter varastas usinasti, lausa iga päev, ta varastas maju ja maid ja metsa. Mõnikord varastas ta asju, mida tal sugugi tarvis polnud, need ta viskas maanteekraavi. 

Ajapikku selgus, et mida suuremaid ja kallimaid esemeid varastada, seda väiksem oli tõenäosus vahele jääda. Varastatud kirjutusmasinat otsis pool ministeeriumit taga terve nädala, aga kui poliitik Peeter varastas terve saare, ei märganud seda keegi.

Ja vahele jäädes tuli lihtsalt veel rohkem valetada. See poliitikule meeldis. Ta valetas hoolega nii ajakirjanikele kui ka politseinikele, ta lausa nautis alatist ohtu, et üks vilets ja nõrk vale võis teda iga hetk reeta. Aastakümnete pikkune valetamine oli poliitiku oskused äärmuseni lihvinud, ta suutis valetada nii usutavalt, et vahel jäi ta ise ka oma valesid uskuma.

Poliitikul oli juba uhke maja, täis paljusid valetatud ruume. Nii sinine ja nii vale bassein maja taga. Seitse luksuslikku valeautot ja mitu teenijat, kes ta valesid majas vahetpidamata tolmust puhastasid ning hästi lõhnavate vahadega poleerisid. Peeter magas imepehmes valevoodis, kallil valemadratsil, pea valedest pungil padjal. Öö läbi tantsisid valed tema voodi ümber ringtantse.

Vahel tundus poliitikule, et tema valed olid nagu pliiatsijoonistused, paberile kinni jäänud jooned, mis vähkresid ja väänlesid. Aga lahti nad ei pääsenud kunagi. Hommikul poliitik Peeter ärkas, unustas joonistuses kinni olevad valed ja alustas uut toimekat päeva.

Lõpetuseks pani poliitik suu kinni ja kummardas. Kostsid tormilised ja kauakestvad kiiduavaldused.