48.

Porgandivärvi rong tuututas juba eemalt. Platvormil seisjad vaatasid lähenevat raudruuna ootusärevalt. 

"Kas ta ikka saab pidama? Kas perroon on ikka ehitatud õige koha peale? Kas uksed avanevad?"

Rong peatus otse perrooni ees ja uksed avanesid. Reisijad otsisid sobivad kohad.

"Tähelepanu!" ütles salapärane hääl üle terve rongi, võimalik, et see salapärane hääleomanik oli rongi juht: "Tähelepanu, uksed sulguvad!"

Ja tõesti, porgandivärvi uksed sulgusid.

Autorikaitsja Alfred kortsutas kulmu. Temale porgandivärvi rong ei meeldinud. Kindlasti rikuti porgandi värviga paljusid kehtivaid autorite õigusi ja jäeti maksmata hunnikute viisi autoritasusid. Alfred nägi ja kuulis hommikust õhtuni tohutul hulgal autorite õiguste rikkumisi, möödasõitvad autod, nutvad lapsed, puuokstes kahisev tuul. Kõik muudkui rikkusid ja keegi ei maksnud.

"Porgand," mõtles produtsent Paul rahulolevalt: "Mõnusalt krõmpsuv ja piisavalt magus. Ideaalne nimi tulevasele edetabeleid vallutavale poiste-, või miks mitte ka, lihtsalt vahelduse mõttes, tüdrukutebändile. Parem juba Porgandipüree! Või Porgand Kuubis!!! Kõikide bändi liikmete juuksed kindlasti porgandivärvi. Ja kõrvad. Ja varbad."

Mõtted porganditeemalisest, kahtlemata edukast, noortebändist, panid produtsendi mõnust nurruma. 

Marta kõlgutas porgandivärvi toolil jalgu ning jälgis põnevusega akna taga möödakihutavaid maju ja puid. Tavaliselt kippusid majad igavalt sama koha peal seisma, sellel samal kohal, kuhu nad kunagi ehitatud olid. Ja puud olid ka tuntud rohkem selle poolest, et nad püsisid ühes kindlas punktis, juured maas laiali ja ninad taeva poole. Äärmiselt vähe puid kihutas ajaviiteks ringi.

"Ostke rongipiletid!" ütles vagunisse saabunud Piletimüüja, kellel oli seljas porgandivärvi pintsak ja jalas porgandivärvi püksid. Piletimüüja kingad olid samuti porgandivärvi ja kõhu peal oli tal piletimasin, mis ei olnud mitte ainult porgandi värvi, vaid ka porgandikujuline.

Paul uuris piletit ostes Piletimüüjat, tema tulevane bänd näeks välja just selline. Ainult noorem ja ilusam. Ja juuksed oleksid porgandivärvi. Ja porgandikujulist piletimüügimasinat ei peaks nad kaasa tassima. Vähemalt mitte kontserdi ajal.

Alfred põrnitses ostetud porgandivärvi piletit. Tema alalõpmata autoreid kaitsvas peas siblisid paljud võimalikud autorite õigused, mida sellise häbematult porgandilaadse piletiga rikuti. Seadused! Paragrahvid! Kahjunõuded!

"Mitu piletit teile?" küsis Piletimüüja Martalt.

"Kolm!" teatas Marta rõõmsalt.

Piletimüüja ei hakanud kohe porgandikujulise piletimüügimasinaga ragistama, vaid vaatas Martat ja sõnas vaiksemalt: "Väikesed lapsed saavad rongis ilma piletita sõita."

Selline jutt Martale küll ei meeldinud: "Aga mina ei ole ju väikene, ma olen täitsa suur juba. Mulle peab küll pileti ostma."

"Muidugi," naeratas ema, "Kolm piletit, palun."

"Ma olla võin ju väike, 

mul palju salakäike, 

mul paistab pähe päike 

ja annab kuldse läike!" ütles Vanaisa. Kortsud Vanaisa näos püüdsid olla noored.

"Oi, mulle meeldivad luuletused," teatas Piletimüüja. 

"Tähelepanu!" ütles porgandihäälne rongijuht. "Saabub peatus. Väljumisel ärge unustage rongi isiklikke asju, lemmikloomi ja vanemaid sugulasi."

Marta ja ema jälgisid hoolega, et Vanaisa rongi ei ununeks.

"Rong pole suur, 

rong pole tugev, 

mind hoida ei saa juur, 

ei sulge mind ka pudel," teatas Vanaisa. 

Uksed avanesid taas õigel hetkel ning nad läksid maha, närides oma porganditest tehtud rongipileteid.