37.

Oli kolmapäev ja see tähendas lavastaja Lembitule rasket tööpäeva mitmel põhjusel. Esiteks salvestati kolmapäeviti kogu nädala poliitikasaated. Varem salvestati poliitikasaateid mitmel päeval, vahel isegi iga päev või koguni mitu korda päevas, aga selline kohutav kogemus ajas tehnilise personali kiiresti tagajalgadele. Helimehed, monteerijad, grimeerijad ja teised vajalikud saatemeeskonna liikmed kurtsid, et pidev igapäevane kokkupuude poliitikutega tekitas neis meeletut stressi. Paljud kaebasid ebainimlike töötingimuste üle. 

Viimaks keelasid Tervisekaitsjad igapäevase poliitikasaadete valmistamise sootuks ära. Ei saa inimestelt nõuda niivõrd koleda töö tegemist ilma vahepeal täielikult välja puhkamata, teatasid Tervisekaitsjad. Kord nädalas on täiesti piisav, ja ülejäänud nädala jooksul ei tohi poliitikuid ajakirjanike lähedusse lubada, otsustasid Tervisekaitsjad. 

Nii oligi juba mõnda aega kogu poliitikasaadete valmistamine viidud kolmapäevale. Poliitikud saabusid stuudiosse range valve all, nägu varjatud maskide ja visiiridega, et nad töötajatele asjatuid piinu ei valmistaks. Nad rääkisid oma valed ära ühes saates, siis kõmpisid teise stuudiosse ja valetasid seal uuesti. Teletöötajad vältisid kontakte poliitikutega niipalju kui võimalik, kuigi kaameramehel oli raske poliitikuid filmida ilma neid vaatamata. Et hullemat ära hoida, hoiti kaameramehe jalge juures ämbrit. Juhuks kui tal poole saate pealt süda pahaks läheb.

Kuulajad ja vaatajad ei märganud seejuures midagi imelikku. Muidugi, ega keegi meelega poliitikasaateid ei kuulanud ega vaadanud, poliitikute valetamine lihtsalt ei huvitanud kedagi peale poliitikute endi. 

Poliitikasaateid teha oli väga odav, tuli poliitik kaamera või mikrofoni ette sättida ning ta hakkas valetama. Kui kaks poliitikut korraga stuudiosse lasti, siis käisid ajakirjanikud salvestamise ajal kinos või kohvikus, lugesid läbi paksud raamatud, ja kogu selle aja poliitikud vahetpidamata valetasid. Pärast kiitisd üksteist äärmiselt huvitava saate puhul. See, loomulikult, oli ka vale.

Nii et suure osa kolmapäevast pidi lavastaja Lembit põiklema stuudiotesse sisse ja stuudiotest välja tiirlevate poliitikute eest. Sireenid küll huilgasid, kui poliitik maja peal liikus, vilkuritega valvurid andsid koridorinurgal märku lähenevast ohust, inimesed peitusid kibekiiresti kabinettidesse ja riidekappidesse, surudes kõrvu vastu ust. Kas kostis poliitiku krõbisevaid küüsi koridoripõrandal, või mõnda nina alla pomisetud valet? Ei, seekord läks õnneks mööda.

Mõni nädal tagasi oli üks õnnetu sekretär, kõrvaklapid peas soovisaadet edastamas, ja roosad prillid ees, astunud keset töist kolmapäeva just sel hetkel koridori kui kolm erinevate parteide poliitikut üksteisest parasjagu hambaid näidates möödusid. Vaene sekretär kiljatas, paberid tema süles paiskusid õhku, ning ta varises oimetult põrandale. Mitu kohutavat minutit lamas ta meelemärkuseta, poliitikute haardeulatuses, kuni kiirabi ja tuletõrjujate ühendatud jõud suutsid koridori poliitikutest puhastada, kasutades veekahureid ja kummisaapaid. 

Teiseks oli kolmapäev ka Täitsa Lapiku Maa Kummardamise Päev. Igal täistunnil pidi õigeusklik lapiku maa jünger langema põrandale, ajama käed-jalad laiali ja hüüdma täiest kõrist: "Armas Maa, täitsa lapik Maa, ära lase mul üle ääre alla kukkuda!"

Lavastaja Lembit jälgis silmanurgast, kuidas kerakujulise Maa uskujad sel ajal teda ammulisui vaatama jäid, või ohtlikult Maa serva läheduses edasi liikusid. Oma silmaga ei olnud Lembit veel näinud kedagi üle Maa serva kukkumas, aga ta oli kuulnud igasuguseid jutte. Hirmsaid jutte, jubedust tekitavaid jutte. Jutte nendest, kes olid üle ääre kukkunud ja mis nendest edasi sai. Väga detailiderohkeid jutte.

Käed-jalad laiali põrandal kisav lavastaja katkestas isegi poliitikute jutu. 

Viimaks, kolmapäeviti mõtles lavastaja Lembit välja uusi sõnu. Praegu näiteks üritas ta leida sõna juhtmele, mis ühendas kolme mikrofoni helipuldiga. Tribel? Kolpulju? Mikmikmik? Lembit ohkas, uute sõnade välja mõtlemine nõudis ränka keskendumist ja palju energiat. Eriti arvestades mikrofonide taga valetavaid poliitikuid ja lähenevat täistundi.

"Valetav poliitik - valik," mõtles lavastaja Lembit. "Ei, selline sõna on juba olemas."

"Lähenev täistund - lätu." 

Lembit pidi tooma sõnaraamatu ning kontrollima, kas lätu on eksisteeriv sõna. Õnneks oli tal aega, poliitik oli just alustanud pikka tiraadi kaitsekulutuste suurendamise vajalikkuse üle, sellistel jaburatel ja mõttetutel teemadel suutsid poliitikud rääkida järjest mitmeid tunde. Lätu oli tõesti eksisteeriv sõna.

"Sõna, mis on juba olemas - sõnnas."

Lavastaja vaatas läbi seinasuuruse klaasist akna linna kohale kogunevaid tumedaid vihmapilvi. "Hakkab vist sadama," mõtles ta. "Ja mul jäi vihmavari koju. Koju ununenud vihmavari - kuri"

Uute sõnadega kippus olema see probleem, et keegi peale lavastaja Lembitu neid ei teadnud. Kui ta uhkesti teatas, et käis proktilli vokreelimas, ei olnud üksi kaasvestleja kindel, kas ta käis balletietendusel, sõi praetud vorsti tomatikastmes või hoopis ehitas puust klotsidest pesumasina.

Peagi lätutas. Lavastaja Lembit valmistus põrandale viskuma.