34.

Kohalik ajaleht avaldas artikli pealkirjaga "Loomaaia lõvi kummaline hobi", kus arutleti pikalt ja põhjalikult selle üle, miks lõvi tahab järsku jalgpalli taguda, ja kas sellise, silmnähtavalt veidra, hobiga olendi peaks koheselt magama panema?

Marta luges artikli lõvipuuri ees kõva häälega ette. Lõvi kuulas küll, pea viltu, aga kas ta millestki aru ka sai, seda Marta ei teadnud.

"Sa pead olema natuke ettevaatlikum," seletas Marta. "Katsu palli lüüa rohkem sel ajal, kui külastajaid läheduses ei ole. Päeva ajal riputa köiejupp üle lavatsiääre rippu, siis inimeste arvates lõvi magab. Kõik teavad, et lõvid magavad palju."

Looduskaitsjad väitsid ajaleheartiklis, et lõvi on vägivaldselt oma loomulikust keskkonnast eraldatud ja seetõttu on ta nüüd pidevas stressiseisundis. Kõige parem oleks lõvi loomaaiast välja viia, sõidutada ta natuke linnast eemale, ning siis metsas lahti lasta. Metsas, väitsid looduskaitsjad, on jalgpalle vähe ja igasuguseid söödavaid loomi jälle palju, nii et vaevalt lõvil jääb aega oma pallimänguharrastusega edasi tegeleda. 

Muidugi, jätkasid looduskaitsjad, võib lõvi kippuda teisi loomi ära sööma, seetõttu oleks parim lahendus kõikvõimalikud söödavad loomad metsast kinni püüda, ühte kohta kokku korjata ja kaitseks lõvi eest paigutada puuridesse. Seda kohta võiks kutsuda loomade aiaks, ja see võiks paikneda linnas, nii et inimesed saaksid seal söödavaid loomi vaatamas käia. 

Teadlased arvasid, et lõvi käitumise uurimiseks tuleks lõvi peal korraldada katseid. Katsete käigus saaks välja selgitada, kas jalgpallihuvi on põhjustanud kehvasti seeditav toit, psühholoogiline trauma, mis kaasnes lõvi eraldamisega tema karjast, või mõni kahtlane välismaine haigus, mille lõvi välismaalt kaasa oli toonud. 

Teadlastele väga meeldis loomadega katseid teha, eelkõige seetõttu, et katsete läbiviimine inimeste peal oli üsna keeruline. Selleks, et saaks rahulikult kedagi teravate riistadega torkida ja suskida, pärast neile tundmatu mõjuga aineid sisse sööta, pidid teadlased kasutama karvaseid ja sulelisi katsealuseid. Pärast katsete ebaõnnestumist keetsid teadlased üheskoos suppi, või valmistasid ahjupotis hautist. Lõvist saaks mitu korralikku pihvi grillida.

Järgmisena said artiklis sõna spordijuhid, kelle seisukoht oli, et raha vähesuse tõttu oli kogu spordi olukord olnud juba aastaid, kui mitte aastakümneid, või koguni sajandeid, nii kehv, et ühe lõvi huvi ei paranda seda kohe mitte kuidagi. Raha, ütlesid nad, on vaja palju raha, sest raha ja raha, isegi raha, ja loomulikult raha. 

Artikkel küsis lõvi kohta kommentaare ka ufoloogidelt (lõvi on tulnukas teiselt planeedilt, kes valmistab oma puuris Maad ette peatselt algavaks tulnukate sissetungiks), usklikelt (lõvi on saatanlike deemonite käsilane, halleluuja!), ja semiootikutelt (kes on lõvi, mis on lõvi, kus on lõvi koht?).

Marta voltis ajalehe kokku. Lõvi liputas sabaga. Oli soe, läbi roheliste puude ja põõsaste piilusid loomaaeda päikesekiired. 

Marta ostis möödavuravast müügikärust jäätise ning istus lõvipuuri ette pingile. Ta kõlgutas jalgu ja limpsis jäätist. Sooja ilmaga tuleb jäätis hästi kiiresti ära süüa, muidu jäätis sulab ja muutub pehmeks, halvemal juhul võib osa jäätisest isegi maha kukkuda. Martal oli kurbi kogemusi mahakukkunud jäätistega. Tema seisukoht oli, et mahakukkunud jäätisel on veel terve hulk täiesti korralikke ja puhtaid külgi, teistele inimestele millegipärast tundus terve mahakukkunud jäätis olevat söögiks kõlbmatu.

Pingil istus ka laulja Anu. Anul oli keelatud töö juures kliente oma laulmisega segada, seetõttu käis ta sageli loomaaias loomadele laulmas. Praegugi hakkas uus laul ennast parasjagu looma, laulja ümises vaikselt ning hõljus kergelt pingi kohal.

Lõvipuuri ette jõudis Joodik.

"Kiisu, kiisu … " kutsus Joodik. "Nii armas karvane kiisukesekene, tule vaata kui ilus vähenäritud küpsis mul on … "

Joodik üritas pehmetel jalgadel tagajärjetult tasakaalu leida. Maa, siiski, arvas heaks ennast ja teda hoolega kõigutada. Sobrades oma taskutes, tiirles Joodik puurieelsel platsil, paisates õhku tolmu ja meelitades ligi kärbseid.

Marta limpsis hoolega jäätist. Anu ümises.

"Nädsa," kiitis Joodik, hoides käes üsna viletsas olukorras küpsist, "küüübzis… Vada kiisu, kübzsizs ..."

Ta oli suutnud ennast seljaga lõvipuuri poole keerata, seega pakkus ta nüüd küpsist hoopis Anule ja Martale. Ta pilutas mitu korda silmi, uuris lauljat kahtlevalt ja keerutas ennast, üritades taasleida salakavalalt tema seljataha hiilivat lõvipuuri.

"Aitäh, aga mul on juba jäätis," ütles Marta. Anu huuled liikusid juba, aga hääl veel ei kostnud.

Joodik leidis viimaks lõvipuuri üles, tuigerdas edasi ja tagasi ja igaks juhuks külje peale ka, ning toppis küpsist hoidva käe läbi puurivarbade.

"Kiss-kiss-kiss-hõkk ... " kutsus ta. Lõvi vaatas teda kaugemast puurinurgast pisut ehmunult.

Sel hetkel hakkas laulja laulma.

Algul laulis ta jäätisest. Marta pooleldi juba söödud ja pooleldi sulanud jäätis kasvas suuremaks, kasvas Martastki suuremaks, isegi lõvist suuremaks. Jäätis muutus triibuliseks, siis täpiliseks, lõpuks ruuduliseks. Marta tundis äsja rabasamblast korjatud mustika maitset, ta tundis vaarika magusat ja rabarberi haput, kuldkollane mesi voolas jäätise külgedel. Vahvel krõbises kutsuvalt.

Joodik kuulas, suu lahti, küpsisega käsi ikka veel väljasirutatult lõvipuuris.

Järgmine laul pani kuulajatel vere käima. Kõigi kohalolijate silmad teravnesid, jalad täitusid treenitud lihastega, kihvad välkusid ja sabad kõikusid. Kiskjad küttisid, saakloomad jooksid hirmunult, siksakitades, üritades näljaseid hambaid ja küüsi meeleheitlikult maha raputada. 

Ka lõvi oli paljastanud oma hambad, ka tema sisikond nõudis värsket liha, ta tundis vajadust murda maha ning rebida küljest. Ja siinsamas, otse tema nina all vehkis üks küpsisega käsi. Lõvi hiilis vaikselt, nagu lõvi, lähemale. Lõvi avas vaikselt suu, paljastades suutäie lõviteravaid kihvu, valmis hammustama.

Laul sai läbi. Joodik ajas end puuri najale püsti, plaksutas, küpsis ikka veel käes, Lõvi pilgutas segaduses silmi ning loivas pettunult külaliste eest varjatud tagaruumi teed jooma. 

Jäätis oli otsas. Marta mõtles pisut: "Sa laulad väga hästi, palju paremini kui Ansambel."

"Aitäh," punastas Anu.

"Kui palju sul juba fänne on?"

Anu punastas uuesti: "Minu teada … kui arvesse võtta, et … keskmiselt … mitte ühtegi."

"Siis ma olen kõige esimene!" teatas Marta uhkelt.

"Aitäh veel kord," punastas Anu taas, seekord ka pisut naeratades. Uhke tunne oli natuke, ikkagi fänn. Ainult üks fänn, aga siiski palju rohkem kui mitte ühtegi.

"Ma ostan kohe kõik su plaadid ja kassetid," otsustas Marta.

Laulja punastas edasi, kurvastades: "Mul ei ole ilmunud ühtegi plaati ega kassetti."

"Plakateid?" uuris Marta.

"Ei ole."

"Pusad? Mütsid? Autogrammidega fotoalbumid? Omanimelised kohukesed?"

Anu raputas pead. Tema lihtsalt laulis.

"Mis siis ikka," lohutas teda Marta. "Mina, kui kõige suurem fänn, teen kõik need vajalikud asjad ise valmis. Küll ma hakkama saan. Ema võib ka natuke aidata. Ja Vanaisa."