41.

Vaene, kellele kunagi oli kuulunud jalgpalliklubi, kellel kunagi oli olnud palju raha, urgitses klaasikilluga telliskivimüüri vuukide vahelt segutäidist. Rikka elukohta ümbritsev müür oli vana ja kohati olid telliskivid juba kulunud, rabedat täidisepuru kukkus krõbinal murule. Kahekümne nelja ja poole meetri kõrgune müür kaitses Rikast igasuguste vaeste kadedate pilkude, koledate lõhnade ja juba mitu hooaega tagasi moest läinud rõivaste eest. Vaatamata sellele, et mitmed vaeste põlvkonnad oli käinud telliskivide vahelt täidist urgitsemas, püsis müür kindlalt püsti.

Kohati olid vaesed sodinud müürile ka ilmastikukindlate värvidega aegumatuid tarkusi.

"Pets on loll," seisis ühel telliskivil. Ja all oli ilusti kuupäev ka. Selle alla oli keegi, võimalik, et Pets, lisanud väiksemas kirjas: "Ise oled!"

"Ma armastan sind," ütles suur kiri mõni samm edasi. Selle kirja alla oli lisatud telefoninumber, mille viimased numbrid kippusid küll pikkade aastakümnete jooksul päikese ja tuule käes tuhmuma.

"Müüri seest täidise koukimine on rangelt keelatud," teatas ametliku väljanägemisega tahvel müüril. "Müür on Muinsuskaitse all. Süüdlasi karistatakse."

Kohe ähvardava tahvli all läikis rohu sees midagi.

"Kindlasti pudelikork," mõtles vaene Oskar lootusetult, aga võttis läikiva asja muidugi üles. Läikivad asjad tuleb ju ikka üles korjata, isegi kui enamik neist on pudelikorgid. Seekord ei olnud tegemist pudelikorgiga, see oli münt.

Münt säras tuhmilt. Ta tundus olevat üsna vana, ühele küljele pressitud inimese pea kujutis oli piisavalt ähmaseks kulunud ja ei võimaldanud pea omanikku enam kindlaks teha. Teisel küljel jooksis mööda mündi serva loetamatu kiri ja keskel laiutas suurelt number üks.

Vaene uuris münti ühelt poolt ja teiselt poolt. Ta otsustas minna poodi ja osta süüa. Võib olla saab mündi eest arbuusi. Või tüki juustu.

Pood juba paistis, kui vaese teed tõkestas kergelt kõikuv isik.

"Anna raha," ütles isik ja sirutas käe välja.

Oskar pigistas mündi kõvemini pihku: "Ei anna!"

"Mina olen Kunstnik, ma olen kuulus ja tunnustatud, anna kohe raha."

"Kui sa nii kuulus ja andekas oled, müü siis oma pilte."

Kunstnik naeris: "Loll, ega ma pilte ei maali. Ma olen kontseptuaalne kunstnik. Ma mõtlen kunstist, milliseid taieseid ma võiksin teha, aga ei tee, sest materialiseerumine madaldab kunsti põhiväärtusi. Anna raha."

"Mul tegelikult ei olegi raha," valetas vaene nüüd, vähese harjutamise tõttu kehvasti. "Ma olen vaene."

Kunstnik nuuskis ärevalt ninaga: "Vaene küll, aga peos on sul raha, anna see mulle."

"Ei anna, see on minu oma."

Kunstnik vaatas teda pisut põlglikult, nagu vanemad vaatavad last, kes ei taha ega suuda lihtsatest asjadest aru saada. "Ole nüüd, anna raha parem heaga ära, muidu ma pean alustama peerfoormaantsi."

"Mis asja?"

"Peerfoormaants on selline kunstiliik, kus peerfoormaantser, ehk siis mina, võtab peerfoormaantsitavalt, ehk siis sinult, raha ära. Kasutades füüsilist vägivalda, kui tarvis."

"Aga see on röövimine, politsei ei luba ju!" Igaks juhuks hakkas Oskar taganema.

"Ei ole röövimine, ainult pätid ja röövlid ja kaabakad röövivad, mina olen Kunstnik ja kõik, mida mina teen, on puhas Kunst. Anna mulle raha, mul on janu ja ma tahan õlut."

Kunstnik kõikus aeglaselt. Vaene valmistus plehku panema.

"Mis siin toimub!" kostus järsku ta selja tagant. Oli kuulda, kuidas kellegi nina nohistas.

"Ma tunnen raha lõhna. Mina, kui edukas ja armastatud Kirjanik, nõuan kogu saadaval olevat raha endale."

Oskar kiikas ebalevalt üle õla. "Kas raamatute müügist ei teeni siis piisavalt?"

"Päh!" sülitas Kirjanik: "Raamatud on amatööridele. Mina olen lingvistiline teoreetik, ma mõtlen kirjutamisest ja eriti sellest, kui raske on kirjutamisest mõelda. Mõtlemine on komplitseeritud ja hirmus keeruline töö ning kirjutamine ainult raiskaks mu väärtuslikku mõtteaega. Mul on ainult neli maja, nende kütmisele kulub hiiglapalju raha ja mul on palju rohkem raha vaja."

"Eiei, see raha kuulub mulle," hüüatas Kunstnik.

"Sa vana joodik, milleks sulle raha, jood selle ju lihtsalt maha! Mina ehitaksin veel omale maju juurde!"

"Joomine on suur Kunst!"

Kunstnik ja Kirjanik olid üksteisele aina lähenenud, juba puutusid nende ninad kokku.

"Sa ründasid mind füüsiliselt!" kisas Kirjanik. "Ma kaeban su peale ja nõuan kahjutasu."

Kunstnik vehkis käte ja jalgade ja teiste väljaulatuvate kehaosadega: "Appi, appi, rünnatakse Kunsti!"

Jooksujalu lähenesid Skulptor ja Moedisainer ja Akvarrellist ja Luuletaja. Kääriti üles käiseid. Formuleeriti eleegilisi sonette.

Kaugel eemal, tänava teises otsas, vaatas vaene Oskar korraks veel tagasi ja ohkas.