36.

Lõuna ajal viis puudel produtsent Pauli ikka jalutama. Pärast Ansambli õnnetut laialilitsumist kurvastas Paul põhjalikult, silitades plastiliiniplönne, mis olid mitu aastat Ansamblit kujutanud. Viimaks pressis ta plönnid kokku üheks siiruviiruliseks känkraks, võttis selle pihku ning viis õue prügikasti.

"Lähme juba," nõudis puudel, keda plastiliinihunnik eriti ei huvitanud.

Kõigepealt peatusid nad, et üle vaadata vasakpoolne väravapost. Posti oli tarvis hoolega nuuskida, seda tegi peamiselt puudel, siis oli tarvis post hoolega märgistada, jällegi töö puudlile. Terve nuuskimise ning märgistamise aja seisis produtsent üsna kasutult posti kõrval, rihmaots käes ja kurb nägu peas.

"Valmis," teatas puudel saba liputades. Nad liikusid edasi.

Tavaliselt jõudsid nad lõpuks parki, kuhu teisedki koerad oma peremehi ja perenaisi tõid, et pererahvas saaks värske õhu käes pinkidel istuda või roosipõõsaid uurida, sel ajal kui koerad tähtsamaid asju arutasid. Teekond parki oli ääristatud huvitavate puude, põnevate postide ja tähtsate tuletõrjehüdrantidega, mida puudel iga päev üksteise järel külastas.

Tänavanurgale paigaldatud valgustusposti kõrval seisis Vanaisa, kelle oli jalutama toonud ta lemmikjänes. Puudel nuuskis ettevaatlikult jänese üle.

"Tere, jänes," ütles ta sõbralikult.

"Ise oled jänes," turtsatas jänes põlglikult. "Mina olen koer."

Jänest nähes ajas produtsent Paul silmad suureks: "Kas see on jänes?"

Aga Vanaisa vehkis laias kaares kätega: 

"Ei ole jänes tema, 

jänes pole tema ema, 

ega ole jänes tema isa, 

jätkem juba lärm ja kisa."

Puudel lehvitas sabaga. Temale jänesed meeldisid. 

"Mina olen puudel," tutvustas ta ennast.

Jänes liigutas oma pikki jänesekõrvu: "Mina olen haruldast välismaist tõugu koer."

"See on koer nii haruldane," kuulutas Vanaisa. 

"Ta karv on kaunis, hõbedane, 

nii uhke tema sabatutt, 

pehme nagu muinasjutt."

Vanaisa toksis ketsiga lambiposti. Ta habe ajas ennast võitlusvalmilt puhevile.

"Ei näe just koera moodi välja," arvas Paul. "Ta näeb välja nagu üks jänes. Tal on jänese nina ja jänese naba ja jänese saba, ma olen päris kindel, et see on jänes."

"Kuidas läheb?" küsis puudel.

"Ah, tead küll, läheb nagu ühel tavalisel koeral ikka," pomises jänes. "Söön konte ja liha, ajan palle taga. Vihkan kasse."

"Sa ajad palle taga! Mina ajan ka palle taga! Pallid on jube vahvad! Oi, kuidas mulle meeldib palle taga ajada!"

Puudel niutsus õnnest. Talle meeldisid pallid, mida sai taga ajada.

"Ja mida see peent tõugu koer siis sööb?" uuris produtsent.

Käed puusas, tõstis Vanaisa tätoveeritud sõrme: 

"Koer sööb ikka koeratoitu, 

enne loojangut ja peale koitu. 

Kapsast sööb ja lehti salatilt, 

kausi tühjendab ta alati."

"Sul porgandit ei juhtu kaasa olema?" päris jänes lootusrikkalt. "Kõige parem oleks riivitud porgand, aga terve porgand kõlbab ka. Või viilutatud."

Hetke mõelnud, vangutas puudel pead: "Ei, ma ei kanna porgandeid kaasas. Ausalt õeldes mulle porgand väga ei maitse."

"Oi, mulle küll maitseb porgand," jänes pööritas silmi. "Porgand ja kapsas ja salat ja võilillelehed."

"Nojah, jänestele ikka maitseb porgand."

"Ma ei ole jänes!" hüüdis jänes.

Tätoveeringud Vanaisa kätel, sõrmedel, kulmudel ja kõrvadel ei olnud tegelikult päris tätoveeringud. Need olid Marta joonistatud, vildikaga. Vanaisa oli ammu tätosid tahtnud, et oleks uhkem ja ilusam tunne. Õnneks suutsid Marta ja Ema niipalju Vanaisa veenda, et ta nõustus alguses proovitätokatega. 

"Aga saagu nad ometi vinged," nõudis ta. 

"Surnupealuud ja neetud hinged, 

lohemaod, kel tuli purskab suust, 

mereröövlid, lihast ja luust."

Neetud hingi Marta joonistada ei osanud, surnupealuud ja lohemaod ja mereröövlid talle ei meeldinud. Nii ta joonistas Vanaisa sõrmedele lilleõisi, kulmudele mesilasi ning kõrvadele linnukesi.

Kõik Vanaisa lillelised sõrmed olid nüüdseks harali, kui ta püüdis Produtsendile selgeks teha, millised välismaise haruldast tõugu koera pabulad välja näevad.

"Ta on jänes," hüüdis produtsent Paul.

"Eiei, sa eksid, noormees, 

on hundi süda tema sees."

"Ikkagi on jänes."

Tätoveeritud linnukesed Vanaisa kõrvadel ja mesilased tema puhmas kulmudel hüplesid ning vehkisid tiibadega.

"Tule, koer, lähme koju," tiris ta jänest rihmast. 

"On täitsa rumal see poju."

"Head aega," ütles puudel viisakalt.

"Nägemist," sõnas jänes ning hüples kõnniteed ääristaval murul.

Paul hüüdis veel eemalduvale vanaisale järgi: "Jänes!"

Vanaisa kergitas ainult põlglikult dresse, ajas korraks ninaga lõhna ja ulgus pisut.

Ootamatu tuulehoog puhus produtsendi suunas kuivanud puulehti, mis silmanurgast meenutasid hüplevaid varblasi, või siis pruune ja mitte eriti ilusaid liblikaid. Lehed tiirlesid ringiratast ümber laternaposti, üks neist kleepus korraks posti külge. Puuleht see ei olnud, vaid hoopis joonistus, kus pallimeres suples üliõnnelik koer, pikad kõrvad kikkis ning tupssaba vehklemas.