33.

Marta emal oli tarvis uusi prille. Nii nad sisenesid Martaga koos prillipoodi. Tavaliselt oli Martal prillipoes üsna ebamugav tunne, justnagu oleksid kõik riiulitele välja pandud prillid teda tähelepanelikult vaadanud. Jälginud teda uurivalt üksisilmi, kordagi silmi prilliklaaside taga pilgutamata.

Seekord pidid nad jupp aega ootama, kuna leti ees oli koha sisse võtnud Rikas.

"Ei, ma tahan kõige kallimaid," seletas Rikas parasjagu müüjale. "Vaadake, mul on raha."

Ta põuest hüplesid letile paar tüsedat rahapakki.

"Aga kõige kallimad ei pruugi teile ju sobida," seletas müüja. "Võib olla te ei suuda nendega väga hästi näha."

"Näha!" karjus Rikas. "Ega mul nägemiseks prille tarvis ei ole! Kui ma midagi näha tahan, võtan prillid hoopis eest ära. Igal Rikkal peavad prillid olema, ja võimalikult kallid. Reegel on selline."

Ta õngitses sokisäärest veel paar rahapakki.

"Ja muidugi," jätkas ta, tõstes sõrme tähtsalt püsti, "peab prillide peal olema logo."

"Mis logo," uuris müüja.

"Kõige kallima prilli logo." Rikas jätkas rahapakkide ladumist. Neid ilmus nähtavale nii püksivärvli vahelt, kui ka erinevatest taskutest külgedel, kõhul ja kaenla all. "Logo peab olema võimalikult suur, et kõigile oleks juba kaugele näha, kui hirmus rikas ma olen."

Müüja avas pisikese kullast võtmekesega ettevaatlikult särava vitriini, kus asetsesid kõige kallimad prillid, kaunistatud kõige kuulsamate ja kallimate logodega. 

"See siin on valmistatud maailma viimase üliharuldase troopilise puu eksemplari koorest," tutvustas müüja. "Tohutu suurest puust tehti ainult need prillid, kogu ülejäänud puu põletati ära ja tuhk visati ookeani, et ühtegi samasugust prilli enam kunagi valmistada ei saaks."

Rikas raputas pead.

"Olgu," haaras müüja pihku järgmise. "Siin on meil Antarktika igijääst valmistatud prillid. Jää puuriti välja kolme kilomeetri sügavuselt ja on vähemalt seitse miljonit aastat vana. Loomulikult tuleb prille hoida selles kaasaskantavas külmikus, üle paari minuti ei saa neid ninal kanda, muidu sulavad ära. Soovitame kasutada ainult talvel."

"Päh," põlastas Rikas, "neil on nii tilluke logo."

Müüja kratsis kiiresti kiilanevat kukalt. Ta leidis vitriinist käelabasuuruse kullast logo, mis oli kaetud briljantide ja rubiinidega. "Need on nähtamatud prillid … " 

"Ma võtan need!" karjatas Rikas. Ta köhis ja mõned rulli keeratud rahapuntrad kukkusid ta suust letile. Entusiastlikult haaras ta kullast logo, uurides ennast imetlevalt peeglist. Logo kattis suurema osa ta näost.

"Fantastiline!" ruigas Rikas. "Milline kaunis logo."

Õnnest unnates tormas ta uksest välja. Müüja pühkis higi ja asus rahahunnikut kassasse kühveldama.

"Sooviksin uusi prille," sõnas Marta ema.

Müüja naeratas sellise inimese naeratust, kes on just äsja ääretult kasuliku tehingu endalegi ootamatult lõpule viinud: "Aga muidugi, kui suure ja kalli logoga prille te soovite? Meil on haruldane troopiline puu ja haruldane jää ..." 

"Ei mingit logo," katkestas teda Marta ema. "Lihtsalt prillid."

Müüja uuris nüüd tähelepanelikult Martat: "Ja teile midagi roosat? Lilledega? Ükssarvikutega? Pehme ja karvane."

"Roosad prillid," imestas Marta. "Milleks roosa? Pealegi, mulle roosa ei meeldi kohe sugugi. Ja ükssarvikuid ei ole olemas. On hobused, eeslid, kaamelid, elevandid, aga ükssarvikuid ei ole."

Pisut kohkunult suunas müüja tähelepanu tagasi Marta emale. "Te soovite midagi praktilist, kvaliteetset, mis ei lagune kohe nina peal laiali, aga samas jääb siiski mõistliku hinna piiresse."

"Just," vastas Marta ema.

"Mnjaa … ," müüja kortsutas kulmu, "Päris uued mitme megahertsiga mudelid ei ole veel kohale jõudnud."

Marta ema kummardus lähemale: "Mishertsiga?"

"Megahertsiga. Ja siis need gigabaidid. Ja muidugi arvestage ka kilovatikulu."

"Vabandage korraks," katkestas Marta ema ta jutuvada, "aga ma tahan lihtsalt prille."

"Selge see," noogutas müüja. "Praktilisi, kvaliteetseid prille. Millel on sees mitu prisket gigabaiti. Prille, mis pimedas hiilgavad kõigis vikerkaarevärvides ja tutvustavad pidevalt lähedalasuvaid lõbustusasutusi. Prille, mille abil saab ammu ununenud sõpradega suhelda, fotosid teha, pesu pesta, progandit riivida ..."

Marta ema tõstis käed taeva poole, vaadates abiotsivalt Martale otsa: "Porgandit riivida … "

"Porgandit võiks riivida küll," arvas Marta. "Porgand on hea juurikas, kõik loomad söövad porgandit. Hobune sööb ja eesel sööb ja elevant sööb ka. Ainult ükssarvik ei söö, sest ükssarvikuid ei ole olemas."

"Meil on ju kodus riiv. Milleks mulle prillid, mis porgandit riivivad?"

Marta mõtles: "Aga riivi ei kanna keegi kunagi kaasas. Näiteks lähed metsa, prillid ees. Vastu tuleb jänes. Siis pole muud kui võtad taskust porgandi ja kukud riivima! Eeldades, et porgand on kodunt kaasa võetud. Erinevalt riivist."

Müüja noogutas innukalt kaasa.

"Need ei ole isegi eriti rasked, selle aasta mudel ikkagi, juhtme ühendate seljakotiga ja muu vajaliku võite pakkida elegantsesse kohvrisse." 

Marta ema oigas: "Seljakott ja kohver … "

"Jajaa, kohvrita ei ole kahjuks võimalik. Lisatasu eest saate osta kohvrile ka rattad, siis on seda palju lihtsam kaasas vedada."

"Ma tahan lihtsalt prille, mitte kotte ega kohvreid ega porgandeid."

Müüja raputas pead: "Te saite valesti aru, porgandid peate ikka ise muretsema. Prillidega saate neid riivida, aga porgandeid me ei müü. See ei ole ometi mingi räpane köögiviljakauplus vaid prillipood."

Marta võttis vitriinist ühed mitteroosad prillid ning proovis neid peegli ees pähe.

"Hea valik," kiitis Müüja. "Sellel mudelil on sisseehitatud nabamassaaž ja kolmapäeviti lõhnavad nad nagu värskelt niidetud muru. Ja nad kraaksuvad."

"Kuidas nad kraaksuvad?" uuris Marta.

"Tõmmake sangast, pigistage vasaku sõrmega alumist serva, siis pöörake pea viltu, ajage keel suust välja ja tõmmake uuesti sangast."

Marta tõmbas. Marta pööras. Marta ajas.

"Klaaaaks!" klaaksusid prillid.

"Hm ..." Marta asetas prillid vitriini tagasi. "Ei kõla just kraaksumise moodi."

Müüja laiutas käsi: "Noh, kes see ikka nii täpselt nüüd teab, kuidas see päris kraaksumine kostab."

"Kraaks!" ütles Marta. "Nii kostab. Mitte Klaaaaks."

"Minu meelest oli küll piisavalt sarnane," teatas müüja uhkelt. "Helisagedusfiltrit saab alati uuendada, väikese kuutasu eest hakatakse kogu aeg uusi ja põnevaid kraakse alla laadima."

"Klaaaakse," parandas teda Marta.

Enam prillimüüja ei naeratanud. Ta pea kiilanes kiiresti.