38.
Terve päeva sadas. Mitte väga tugevat, aga sellegipoolest tüütut pidevat peenikest vihma. Õhtuks olid teed ja tänavad kaunistatud erinevas suuruses lompidega. Koju tõttavad inimesed astusid tihtipeale lompidesse ja, sõltuvalt valitud jalavarjudest, kas vandusid lirtsudes (tennised) või trampisid kiirust vähendamata edasi (kummikud).
Madalad vihmapilved ja niiske udu mähkisid ümbruskonna endisse, sulatades ühtlaselt halliks kokku puud, majad, autod ja inimesed. Neile, kes soovisid jääda märkamatuks, oli vihmane ilm vägagi teretulnud.
Loomade Inimväärse Hoolitsuse Agentuur sai alguse radikaalsetest Loomakaitsjatest, kelle arvates teised Loomakaitsjad ei kaitsnud loomi piisavalt innukalt. Loomi, arvasid radikaalid, võiks kaitsta palju rohkem. Agentuuri istungid toimusid tolmustest keldrites, kus sosinal edastati usaldusväärsetest allikatest pärit lugusid väärkoheldud loomadest.
Kass, kellel ei lubatud diivanilauda kraapida. Koer, kes oli põneva hammustamisharrastuse tõttu maailmast eraldatud suukorviga. Lehm, kelle laudas terve nädala jooksul ei mänginud kordagi rahustav keelpillikvartett, kuna viiuldaja oli külmetanud ja lebas aevastades voodis märgade taskurättide vahel. Hiired ja rotid, keda lausa hävitati, jah! HÄVITATI, lõksude, mürkide ja treenitud kassidega.
Vaidlused selle üle, kas kass peaks saama hiiri püüda, kui ta tahab, või peaks hiir saama kassi eest põgeneda, kui talle see meeldib, kestsid pikki nädalaid ja isegi kuid. Agentuuris loodi lausa kaks alamüksust. Kongress Ikestatud Hiirte Vabastamiseks, kes tegeles hiirte elutingimuste parandamise ja nende kassiküünte vahelt päästmisega. Ning muidugi Kasside Üleüldise Nõustamise Armee, kes üritas hiiri kasside teravate küünte vahele juhatada.
Eriliselt muretsesid Agentuuri liikmed loomaaia elanike käekäigu üle. Loomaaialoomade elu oli jube. Mis siis, et neile oli tagatud pidev arstiabi, et neile olid loodud parimad elutingimused ja neile anti söögiks täisväärtuslikku vitamiinide- ja mineraalaineterikast toitu. Jubejubejube, otsustasid radikaalsed Loomakaitsjad. Kuna tavalised Loomakaitsjad olid loomade olukorraga loomaaias igati rahul, asus Agentuur oma jõududega kavandama Suurt Plaani.
Mitu kuud valmistusid Agentuuri liikmed tolmustes keldrites plaani läbiviimiseks. Osteti materjale. Harjutati liikumist. Vaieldi kõige ohutumate sisse- ja väljapääsude üle. Õmmeldi, kooti ja triigiti. Ja viimaks, sellel märjal õhtul, hiilisid Agentuuri rünnakrühmlased läbi märgade lompide loomaaia poole. Kõik olid peenest, kuid pidevast vihmast läbi ligunenud, nende tennistes jalad lirtsusid. Nende hallid, ümbrusesse hästi sulavad pusad nirisesid. Suusamütsid, mille sisse oli kääridega silmaauke lõigutud, tilkusid. Aga loomade nimel olid loomade kaitsjad kõigeks valmis.
Hämaras kõrvaltänavas vinnasid hallid kujud üksteist üle loomaaia müüri. Suur Plaan hakkas saama reaalsuseks.
Esimesena jõudsid hallid kujud ninasarviku puurini. Hopsti, ja nad olidki juba puuris, seljakotist ilmus nähtavale kaunis lilleline pearätt. Magav ninasarvik norskas rahumeeli edasi kui talle rätt osavalt pähe seoti.
Järgmisena sai torukübara pähe kaelkirjak. Kaamel sai kaabu. Hüljes varustati ujumisprillidega. Ja nii edasi, peatuti puuride juures vaid hetkeks, et loomadele peakatted pähe saaks. Ning siis kiiresti, lirtsudes, nirisedes ja tilkudes, edasi järgmisse puuri. Igale sebrale soni. Kõigile sigadele tanud.
Lõvile oli ette valmistatud uhke lambanahkne papaaha. Aga kahjuks ei olnud lõvi kusagil oma puuris näha. Märg papaaha kõvasti kaenlasse surutud, hiilisid hallid varjud lõvipuuri tagumisse nurka, kust uks viis varjatud tagaruumi.
Nikerdatud lauakesel põles küünal, valgustades teekannu ja kolme tassi. Ümber laua istusid lõvi, alligaator ja põder ning mängisid kaarte.
"Poti on trump," sõnas põder, tõstis mugavalt jala üle põlve ning sügas sarvevahet.
"Midagi lirtsub," tähendas alligaator. "Katus hakkab vist läbi laskma."
Papaaha kukkus märjale puuripõrandale, kui Loomakaitsjad ummisjalu põgenesid. Kaugemale sellest patupesast. Eemale neist ebarditest, kes enam sugugi loomi ei meenutanud.