32.

Üleannetu tuulehoog sakutas kollase liblika tiibu niikaua kuni too õhku tõusis ja ebakindlalt maja ette sõiduteele laperdas. Liblikas tolknes madalal tee kohal, suutmata otsustada, kas lennata tagasi trepile või hoopis edasi muruplatsile, kus kutsuvalt kumas üks erakordselt priske ja särav võilill.

Mootor möirgas ning maja nurga tagant kihutas välja auto, sihtides otsejoones liblikat. Ragisedes ja krigisedes ja mürisedes kihutas auto maja eest läbi. Õnneks oli liblikas piisavalt kerge, tuulehoog tõstis ta täpselt õigel hetkel pisut auto iluvõrest kõrgemale, ning ta veeres üsna totralt, aga täiesti ohutult, üle kapoti. Närvide rahustamiseks otsustas liblikas nüüd tõepoolest võilille külastada.

Kihutava auto roolis istuv Autojuht vandus omaette. Liblikate laiaks litsumine tundus ju eriti lihtne, aga isegi see ei õnnestunud iga kord. Ta silitas pehmelt nahaga kaetud rooliratast ja alumiiniumist treitud käigukanginuppu.

"Pole midagi," pomises ta, metsik läige silmis. 

Autojuht armastas oma autot väga. Auto oli väga võimas, väga kiire, alati kuuletuv ja kahtlaselt tume. Talle meeldis oma auto välimus. Kuidas pisut kissis ja tigeda kujuga esilambid viskasid teele üsna ebameeldivat ja pisut liiga kõrgele suunatud valgust, nii et öisel ajal õnnestus tal vastutulijaid osavalt pimestada. Mis nad, lollakad, sõidavad siis ringi just sellel teel. Istugu kodus, kui ei meeldi!

Talle meeldisid naastrehvid, mis iga kord gaasi andes tee küljest suuremaid ja väiksemaid asfaldiosakesi rebisid ja neid kõrges kaares õhku paiskasid. 

Autojuht naeratas külma naeratust. Ta silmad otsisid juba järgmist potentsiaalset ohvrit. Kaalutlevalt sõiduteel libisedes kalkuleeris ta ümbruses toimuvaid liikumisi.

Talle meeldis must ja mürgine tahmajuga, mis auto väljalasketorust õhku paiskus. Tihti parkis ta auto täpselt mõne lahtise akna alla, jättis mootori tossutades podisema, andes koha peal aeg-ajal gaasi. Ta vaatas mõnuga, kuidas saastapilv inimestele ebameeldivat piina tegi, neid köhima sundis, silmist pisaraid kiskus ja lõpuks nad jooksujalu põgenema sundis. Tema toss. Tema tegi.

Autojuht surus rooli kõvemini pihku. Auto andis talle tohutu võimu, võimu teha, mida tahes, kellele tahes. 

Ta teravaks ihutud pilk märkas kõnniteel tuigerdavat joodikut. Joodikud olid nagu liblikad, lihtne saak, sest neil puudus aja- ja ruumitaju. Nad murdsid sageli käsi ja jalgu. Ja nad, Autojuht niisutas ettevaatlikult sinakaid huuli, ei mäletanud pärast mitte vähematki. Isegi politsei ei vaevunud nendega juhtunud õnnetusi pikemalt uurima.

Autojuht peatus sõidutee servas, joodikust pisut kaugemal, et tolle kaootilist liikumist rahulikult jälgida. Ebakindel samm, kaks edasi, üks küljele. Vildakad riided, kaetud pori ja kummalist päritolu vedelikega. Omasoodu vehklevad käed. Tüütu üritus igat vastutulijat või möödaminejat vänderdavate käte ning arusaamatu jutuga segada. Autojuht värises ootusest. Auto värises peremehe rütmis samuti. 

"Tule, tule, sõiduteele lähemale," pomises Autojuht pingsalt. "Veel üks samm."

Joodik tuigerdas raskusjõudu eirates kõnnitee serval. Peaaegu, peaaegu astus ta juba sõiduteele. Peaaegu. Autojuhi jalg puudutas ettevaatlikult gaasipedaali. 

"Veel natuke!" 

Autost paiskus välja tohutu põlemisjääkide pahmakas.

"Joodik!" röökis rõõmsalt üle muru tatsav teine joodik. Teeserval vaevu tasakaalu hoidev joodik pöördus, ajas käed sõbralikult laiali ja kakerdas teist joodikut arusaamatute sõnadega üle valades murule. Joodikud kohtusid. Joodikud kaelustasid. Joodikud kukkusid murule. Seal murul joodikud kirusid üksteist ning tohutu kiirusega pöörlevat maakera.

Autojuht hingas aeglaselt välja. Ta lihased lõtvusid. Auto mootori lõrin vaibus pettunult vaevukuuldavaks. Higi voolas Autojuhi kaelalt alla, kukkus ta särgikaeluse vahelt sisse ja niisutas ta särki. Teine kord.

Joodikud püherdasid rõõmsalt murul mitu tundi.