43.
Linnas oli kirik, kirikul oli torn ja torni otsas oli kell. Igal täistunnil lõi kell PIMM!
Vahepeal aga lagunesid kiriku seinad, paekivist müüridesse tekkisid praod ning kirikut asuti remontima. Päris täpselt ei teadnud keegi, kuidas, aga remontimise käigus ehitati kirikule teine torn veel. Sama kõrge. Samuti kellaga. Ja see kell lõi täistunnil POMM!
Siis annetati kirikule hulk raha. Mitte niisama, vaid torni ja tornikella ehitamiseks. Kirikul juba kaks torni ja kaks kella oli, aga raha ei saa ju lasta raisku minna. Nii tehtigi kolmas torn lisaks, ja ka sinna sai paigaldatud täistunnil lööv kell.
PIMM! POMM! PÕMM! lõid kolm kella iga täistunnil. Keskpäeval mängisid kellad kohe mitu minutit. Tõsi, igaüks mängis oma viisi. See oli ilus, või vähemalt kõrvulukustav. Alguses tulid linnaelanikud ikka kiriku esisele platsile kellasid kuulama. Kellad tagusid kohe hoolega, üritates üksteisest kõvemat häält teha.
Ajapikku muutus aga pidev kellamäng inimeste arvates liigagi pidevaks. Iga kord kui kirikust mööda jalutada, mängisid kellad. Mängisid kõvasti ja erinevaid meloodiaid. Üks lõi PIMM! Teine POMM! Kolmas jälle PÕMM! Mõni linnaelanik kattis kõrvad isegi kätega. Paljud hakkasid kirikust suure kaarega ringi minema, et ei peaks kellamängu taluma.
Pargis asuv purskkaev kogus kiiresti populaarsust, peamiselt seetõttu, et seal ei mänginud ühtegi kella. Igal ajal oli seal vaikne, kui just mõni hullunud ööbik või kevadest punnis kuldnokk põõsas laulma ei hakanud.
Kord aastas tähistas linn oma päeva. Sel puhul pesti linna tänavad hoolega puhtaks, rohiti roosipõõsad ära ja värviti pargipingid üle. Linnaelanikud kogunesid pidupäeva puhul platsile. Lehvitati linna lippe.
Platsil näitasid oma oskuseid linna kultuuriringide ja hobiseltside liikmed. Rahvatantsijad tantsisid rahvalikult. Segakoori lauljad laulsid segaselt. Üherattalisel rattal sõitsid väikesed tsirkuseartistid, kes ainult mõnkord kukkusid rattalt maha ja ei saanud üldse palju haiget. Tänavakunstnikud joonistasid kriitidega kõnniteedele pilte. Kriitikud seletasid tänavakunstnikele ja möödujatele, mida täpselt kriidijoonistused tähendasid.
Tuututasid autod, mürisesid mootorrattad, värvilised õhupallid põgenesid üle katuste jõe suunas. Katlamaja korstnast tõusev aurupilv, mis tavaliselt oli valge, muutus roosaks.
"Tere, linnaelanikud!" valetas linna päeva avama saabunud poliitik Peeter. "Mul on hea meel näha tänasel päeval sedavõrd suurt hulka linnaelanikke," jätkas ta valetamist.
Kergeusklikumad linnaelanikud hõiskasid. Vanemad ja kogenumad juba teadsid, et poliitiku juttu uskuda ei maksa. Peeter valetas ikka edasi, kuni üle platsi lendasid kauge, aga sõbraliku riigi hävituslennukid. Lendasid madalalt, kiiresti ja nii kõvasti mürisedes, et kõik kolm kirikukella hakkasid esimest korda ühes taktis lööma.
PIMM! PIMM! POMM! PÕMM! lõid kellad koos ja ühekorraga. PRRRRRAAAAUUU! möirgasid üle linna lendavad sõbralikud hävituslennukid. KARRR! protesteerisid varesed. Poliitik Peeter valetas täiest kõrist, aga keegi teda ei kuulnud ja linnaelanikud plaksutasid õnnelikult.