46.

Õitsvad kirsipuud meelitasid kohe ligi mesilasi ja muid putukaid, kes usinasti ühe õie pealt teisele lendasid. Väiksemad putukad armastasid õite sees magada. Kui kirsipuudel juba värvilised pungad paistsid, käis Marta iga päev kontrollimas, et ehk on mõni avanenud. Külmemal kevadel võttis avanemine tükk aega.

Esimestel õitel polnud eriti tugevat lõhna, neid oli üsna vähe ja nad kartsid öökülmi. Aga kui juba kõik kirsiõied lahti pääsesid, ja kui päike neid hoolega soojendas, ja kui õhk seisma jäi, siis tundis Marta kirsiõite lõhna küll. Nina ettevaatlikult õie lähedale pannes, mitte päris vastu, sest kogemata võis nina õies toimetavaid putukaid segada, siis lõhnasid kirsiõied kirsimoosi moodi küll. 

Sirelite puhul oli lihtsam, sest sirelid lõhnasid palju kaugemale, päris mitme meetri kaugusele, eriti kui neid oli terve heki jagu. Valged või tumelillad sirelid lõhnasid ka, aga kõige rohkem lõhnasid ikka tavalised helelillad sirelid. Marta seisis õitseva sirelipõõsa ees ja uuris, kulm kortsus, õisi. Tuule käes tantsisid õiekobarad keerulisi, ainult neile teada olevaid õietantse. Kui õisikud oma liikumise korraks peatasid, oli võimalik iga õie küljes olevad õielehed üle lugeda. See oli muidugi suur töö, sest õisi oli palju ja sirelipõõsaid oli samuti palju, aga kõik nad lõhnasid hästi ja kiiret Martal polnud. Õnnelikul õiel oli rohkem lehti, selle võttis Marta ettevaatlikult oksa küljest ning pistis suhu. Aga ainult ühe, muidu tuli liiga palju õnne korraga. Siis ta tänas sirelit, kes talle õnne kinkis.

Jasmiinide lõhn oli kergelt hapukas ja levis see kaugele läbi pargi. Tihti jäi Marta pargiteel seisma, ajas nina päris lahti, tõmbas kopsud korralikult täis, ning teadis raudkindlalt, et kusagil siin õitseb jasmiin. Siis oli tarvis ainult see üles leida, mõnikord peitsid jasmiinid end teiste põõsaste taha või sisse. Jasmiiniõisi Marta ei söönud.

Pärnade õied olid tagasihoidlikud, natuke pleekinud ja ei paistnud roheliste lehtede vahelt eriti välja. Inimesed, kes pea maas või nina raamatus mööda tõttasid, ei märganudki pärnaõisi, isegi kui need õrnalt inimeste päid silitasid. Õitsev pärn muidugi sumises. Kui pärna alla seista, eeldades, et parasjagu ei mürisenud taevas sõbraliku naaberriigi poolt õhuruumi turvama saadetud hävituslennukite eskadrill, sumises pärn rahustavalt. Õisi oli pärnal palju, seega oli pärnaõitel palju mesilasi ja muid sumisevaid putukaid, kes hoolega õisi kontrollisid. Isegi kui Marta seisis suure pärna all, ja õied olid kõrgemal okstel, siis suminat kuulis Marta ikka. Ja pärna magus lõhn kandus isegi kõrgemalt kõnniteel seisva Martani. Eks ta kandus autoteele ka, aga autod sellest lugu ei pidanud, autodele meeldis ise mürgist ja haisvat heitgaasi levitada.

Kibuvitsad õitsesid kaua, viimased õied püsisid kangekaelselt lahti isegi hilissügisel, kui esimesed lumehelbed juba vaikselt maa poole hõljusid. Sügisöine külm hoidis neid kangena, kuni päike keskpäevaks piisavalt sooja anda suutis. 

Suvel oli kibuvitsaõisi palju. Nooremad, äsjaavanenud õied lõhnasid erutatult, esimese päeva lõhn oli eriti tugev, tervitades kõiki ninadega möödujaid. Päris alguses oli värske kibuvitsaõis veel pisut kinni, nii et Marta nina sinna päris hästi sisse ei mahtunud. Pealegi oli kibuvitsa puhul enamik õisi põõsa sees peidus ja kibuvitsapõõsa sisse ei kippunud isegi joodikud ronima. Need õied, mis õitsesid viisakalt okste otsas, piisavalt kaugel teravatest ogadest, tutvusid paljude huvitavate ninadega. 

Marta leidis ikka mõne kibuvitsaõie, mis õitses täpselt tema nina kõrgusel. Sellisest õiest ei saa ju lihtsalt mittenuusutades mööda kiirustada. Iga kibuvitsaõie sees elas erinev putukas. Suuremate ja karvaste mesimummude puhul, kes tavaliselt jalad püsti õie sees püherdasid, üleni õietolmuga kaetud, ootas Marta kuni nad ennast sumisedes ära tolmutasid ja siis teise õie sisse lendasid. Väiksemate putukate puhul vabandas Marta vaikselt, enne kui oma nina õie sisse torkas. Mõni putukas lõi kõiki oma jalgu ehmunult kokku, kui tohutu suur nina järsku ta elutuppa sisenes. 

Ühe suure maja ees kasvas Eiteamispuu. Selle nime ei teadnud keegi. Marta ei teadnud ja ema ka mitte, isegi Vanaisa ei teadnud. Vanaisa paksud raamatud, mis olid täis tarkuseid ja muidu ikka oskasid igale küsimusele kiiresti vastuse anda, ei olnud sellist puud üldse näinud. Marta arvas, et Eiteamispuul olid suured värvilised õied, aga puu õitses ainult ühel ööl ja öösel Marta magas. Ikka juhtus nii, et ühel päeval ei olnud Eitemispuu veel õitsema hakanud, aga järgmisel päeval oli ta juba ära õitsenud. Sügiseks kasvasid puu otsa suured rohelised viljad, mis samuti ühel ööl koos lehtedega maha kukkusid ning ära kadusid.

Võililli oli üsna keeruline nuusutada, kuna nemad kasvasid muru sees ja Marta nina üldjuhul muru sees ringi ei käinud. Tuli põlvitada või lausa kõhuli visata. Suur kollane võilill tegelikult väga ei lõhnanud, lihtsalt oli ilus, suur ja kollane. Marta nina oli pärast samuti mitu tundi ilusti kollane.