39.

Kabjad klõbisesid teekattel, kui suur ja rahulik hobune, vedades enda järel värviliste lindikeste ja kummaliste joonistustega kaunistatud vankrit, saabus parki ja peatus purskkaevu kõrval. Pukist kargas maha punapealine juuksur Juta, võttis hobuse vankri eest lahti ning viis ta kastanite alla murule. Hobune asus rohtu nosima.

"Tere," ütles roos, kes kasvas peenra otsas. "Kas täna pügada saab?"

"Ikka saab," nohises hobune ning naksas roosilt väljakasvanud otsad hammastega osavalt ära.

Juuksur avas vankri tagumise ukse ning väiksemad külgaknad, tõmbas välja pisikese puust trepi ja kloppis triibulise riide üle ukse pisut puhtamaks. Ta teritas käärid. Ta tõi purskkaevust ämbriga vett ja pesi kammid. Ta harjas tooli.

Saabusid karvakasvanud kliendid.

Abiprodutsent Aivar istus nahktoolile, triibuline riie tõmmati ümber kaela ja keha. Pehmete liigutustega, vaid kergelt sõrmeotstega puudutades, silitas Juta ta habemetüükaga kaetud lõuga. Õrnalt sasis ta juuksetutte kõrvade taga.

"Kas habeme lõikame kolmnurkseks või ümmarguseks," sosistas juuksur vaikselt.

Aivar köhatas. Veel lõikamata karvad kõditasid ta kurku. "Mõtlesin, et ehk … " pomises ta vaevaliselt.

"Jah?"

"Mõtlesin, et ajaks habeme üldse maha."

Juuksur kõditas ta habet. "Täitsa paljaks, jah, miks mitte. Paljas on ka ilus."

Riiulist ilmusid nähtavale läikivast terasest habemeajamise riistad. Kaamelikarvadest kotikesest võeti harjakesed. Eebenipuust kausis lõhnas jasmiinivesi.

"Mis siis uudist?" alustas Juta tavapärast vestlust.

Rõõmsalt keksis Marta kastanite alla, et hobusele tere öelda, teda patsutada ja talle porgandit sööta. Hobune oli suur, palju suurem kui Marta, ja krõmpsutas porgandit hoolega. Hea suur ja magus porgand.

Marta ema jälgis läbi avatud vankriukse töötavat juuksurit. Karvad tiirlesid vankri kohal, riistad välkusid. Lõug paljastus.

Lõpetanud hobusele porgandi söötmise, pesi Marta purskkaevus käed puhtaks ja istus ema kõrvale pingile. Juuksurivankris surises karvapuhur, krabises laubasilur ja vankripõrandale langes kaardus lokke.

"... ja siis sõitis ta rongiga koju tagasi, unustades päikeseprillid sootuks seljakotti," lõpetas Juta oma pika ja põneva jutu. Ta tõstis kääridega käed abiprodutsendist kaugemale ning uuris pead tähelepanelikult igast küljest. Peeglist vaatas oma paljast lõuga Aivar. Juuksekarvad tema peas rivistusid varmalt täiuslikku ritta.

"Valmis!" teatas juuksur lillelist riiet uhke kaarega eemaldades. 

"Aitäh!" 

Aivar kobas rinnataskust rahakotti. Aga juuksuri käevibutus peatas ta.

"Raha ei kõlba," naeratas Juta. "Kingitus ainult."

Abiprodutsent kohmetus. "Muidugi, unustasin juba."

Ta õngitses tagataskust merevaigutüki, mille sisse oli kivistunud kärbes. Naeratades vaatas juuksur merevaigutükki vastu valgust, selles sähvis mesine päikesekiir.

Sel ajal kui Juta suure harjaga karvu vankrist välja pühkis, katsus abiprodutsent Aivar veel hämmeldunult oma paljast lõuga. Vankri katusel hakkas pöörlema suur sinine tuuleratas. Uksele kinnitatud vuntsid muhelesid.

Marta ronis juuksuritoolile. Tool oli pisut kõrge, nii asus ta hoolega jalgu kõlgutama. Triibuline riie haaras ta endasse. Lauakesel seisva suure peegli ees vaasis lõhnas priske sirelioks. Kõrval pottides kasvatasid okkaid kaks kaktust.

"Kas lõikame täna patsid?" uuris Juuksur Juta, silitades Marta juukseid.

Marta noogutas: "Lõikame."

Terasest käärid alustasid Juuksuri käes ringtantsu. Kammid haarasid kõvasti karvadest. Harjad pühkisid pead. 

"Eile olin vankriga just jõudnud poolele teele, kui hakkas sadama," alustas juuksur. "Aga ega hobusele vihm ju ei meeldi, nii me siis ..."

Lastes Juta jutu kõrvust mööda, võttis Marta lauakeselt merevaigutüki. See tundus pihus soe. Kivistunud kärbes pilgutas talle kelmikalt silma.

"Nomaeitea," pani juuksur käed puusa.

Kõik uurisid Marta patse. Patsid ise pisut häbenesid. Marta ema plaksutas.

"Ja habe, kas lõikame habeme ka?"

"Ei ole tarvis, habemesse jääb ju saiapuru," arvas Marta.

Kusagilt ilmus Marta ema kätte väike purk: "Murakamoos, ise keetsin."

"Tänan, teen õhtuks pannkooke," noogutas juuksur. "Tulge jälle."

Ta pühkis patsidest ülejäänud karvad hoogsalt tooli alt kokku ja saatis nad kõrge kaarega vankrist välja. Lähenes vaene Oskar.

Kuna Oskar oli nüüd täitsa vaene, oli ta loomulikult üsna koledasti karva kasvanud. Pikad karvad katsid ta pead ja nägu, rinda, jalgu ja varbaid.

"Mul raha ei ole ..." vabandas ta.

Juuksur vaid viipas rõõmsalt: "Mina raha ei tahagi."

Oskar krõbistas paberiga: "Mul on ainult selline joonistus."

"Oi kui ilus, aga istuge ometi, hakkame teid juba lahti lõikama."

Enne koju minemist patsutas Marta veel korra hobust. Siis läksid nad emaga mööda pargiteed just suure vahvlitorbikukujulise saaniga saabunud Jäätisemüüja juurde. Jäätisemüüja saani vedasid kaks põhjapõtra.