49.

Mets kahises ja urises kurjakuulutavalt, kui jahimehed püsse kolistades ja padruneid maha pudistades autost välja ronisid. Saabuvas hämaruses hiilisid varjatud varjud, puude tagant paistsid hõõguvad silmad ning aeg-ajalt kostis veidrat kisa. Jahimehed värisesid. Nende püssid olid vinnas.

Metsas laulsid linnud ja lendlesid rõõmsavärvilised liblikad. Marta ja Anu noppisid rohelistelt mätastelt pohli ning imetlesid õitsvaid lillepuhmaid. Raba poolt kandus uimastavat rabalõhna, metsaäärsel heinamaal aga lõhnas heinaselt kuivav hein. Kuuma päikese käes lõhnava männi oksal krabistas kohevasabaline orav.

"Ärge kaotage tähelepanu!" sisistas Peajahimees. "Vaenlased ei maga! Iga hetk võivad nad meid rünnata veriste kihvade ja teravate sarvedega." 

Kõik jahimehed puurisid ärevad pilgud mustava metsa sügavusse. Keegi, kahtlemata veriste kihvade ja teravate sarvedega vaenlane, krabistas kuivanud lehtede vahel. Põõsa alt välja tatsavat siili sihtis terve rivi suure purustusjõuga püssitorusid. Padrunid salvedes kangestusid. Kilomeetrite kauguselt kärbest tuvastavad lasersihikud saatsid siilile selga punaseid kiiri. Ohtlik siil nohises.

Marta kõditas teeäärses lombis silmipunnitavat konna kõrva tagant. Konn ajas silmad veel rohkem punni. Laulja Anu, sõrmed ja suu mustikate söömisest sinised, laulis kiire laulu konnadest, kes lombi serval kükitavad. Konn kuulas viisakalt laulu ära ning sukeldus siis läbipaistasse lombivette. Kõrgel pea kohal läks pisike valge pilvetuts otse päikese ette. Terve taevas oli väga tühi ja väga sinine, aga tema oskas ikka päikesele ette jääda. 

Muutus veelgi pimedamaks, kui päike ootamatult kadus. Jahimeeste grupp hiilis salakavalalt kõverate puujuurte peal libisedes ettevaatlikult puude vahel. Kaugemalt kostis ebainimlikke hääli, selliseid, mida võisid teha libahundid või vereimejad või sortsimoorid. Teravaid okkaid kukkus Jahimeeste krae vahele, mürgised põõsad torkisid nende käsi ja kõrvu. Nende nägudele kleepus ämblikuvõrke ja juustesse takerdus pisikesi, kuid siiski ohtlikke putukaid. Üks ebameeldiva maitsega putukas lendas ammulisui väriseva jahimehe suhu. 

"Sülita välja, see on kindlasti ohtlik!" nähvas Peajahimees. "Ja loputa suu piiritusega üle, et koledaid nakkusi ei saaks." Kõik jahimehed asusid hoolega suid piirituse abil loputama, sest keegi neist ei tahtnud omale koledat nakkust saada.

"Näe, siin on joonistus," imestas Marta rohumättalt paberit üles võttes. Nad uurisid seda mõlemad. Pildil oli püss ja püss oli otse nende suunas.

Jahimehed märkasid sarvilisi metsaelukaid varjude vahel kihvu välgutamas. Vaenlased lõrisesid.

"Tere," ütles Marta. "Kas teie tulite ka marju korjama?"

Laulja Anu raputas pead, "Neil on ju püssid. Nad on jahimehed."

Kole piiritusehais mattis enda alla metsalõhnad. Püssitorud võbelesid ning päästikuid otsivad sõrmed muutusid higist libedaks.

Puu otsas kraaksatas vares ning viimse piirini ehmunud jahimees tulistas. Linnud vaikisid hetkeks, konn sulges punnsilmad ja orav katkestas käbi närimise. Püssipauk kajas puude vahel.

"Tuld!" karjus Peajahimees. "Tapke nad maha! Laske kõigist torudest! Ei mingit halastust!" Ja kõik jahimehed lasid, lasid nii, et kirbe püssirohupilv kiskus silmad märjaks. Pauk paugu järel vihisesid kuulid jäledate metselajate suunas. Aga ükski neid ei tabanud.

Varjudest moodustusid hoopis Ansambel ja klounid ja karusellid ja kõverad peeglid. Suitsupilvest ilmusid laulvate ööbikute parved ning pika lehvilise sabaga tuulelohe. Põõsa tagant veeres jahimeeste poole raskete raudahelatega jalgpall. Staadionitablool vahetusid hirmuäratava kiirusega numbrid. Pikkade kikkis kõrvadega koer limpsis ninasid.

"Appi!" kiljusid jahimehed. Nad viskasid oma püssid maha ning lidusid tagasi vaatamata sellest jubedast nõiutud kohast kaugemale, läbi haisvat muda täis lompide, läbi nahkakraapivate kibuvitsapõõsaste, läbi valusasti hammustavate sipelgapesade. Lihtsalt kaugemale. Punased hõõguvad silmad jõllitasid neid puude tagant. Jubedad hääled jäid neid kummitama igaöistes õudusunenägudes.