Ma ja R ja Ta

Lavastaja Lembit plaksutas käsi: "Kõik on valmis? Teeme juba video ära." "Jah!" vastas Valgustaja. "Valmis!" hõikas Kaameramees. Udune ja must-valge lauake kaamera ees oli osavalt valgustatud hägusate valgustitega. Lauludele video tegemine käis lihtsalt, sest videoid eksisteeris ainult kahte tüüpi. Kui oli tegemist kiirema ja tantsulisema looga pandi taustale värvilisi esemeid, bändi liikmed hüppasid energiliselt ja kaamera vahetas tihti nurki. Aeglasema ballaadi korral, nagu hetkel käsil, keerati värvid maha, kas pehmemate summutatud toonideni või päris must-valgeks, bänd seisis ühel kohal eepilistest poosides, vaadates kaugusesse ja kaamera liugles aeglaselt stseeni kohal. "Palun nüüd Ansambel." Produtsent Paul hoidis hoolega papist kingakarpi. Karp oli pisut kulunud, seotud kokku laia lilla paelaga, mis moodustas kena lehvi karbi kohal. Ta asetas karbi lauale ja tõmbas kergelt lehvi.  Midagi ei juhtunud.  Ta tõmbas korra veel, seekord tugevama...

Marta lootis, et saab suka pähe tõmmata, aga ema ei lubanud. "Ega me ei ole pangaröövlid," oli ema öelnud. Sukk oli nüüd Marta taskus, kenasti silma- ja suuaukudega varustatud. Tal oli paar pinksipalli ka kaasas, kui peaks tarvis olema Jalgpalluri tähelepanu köita. Nad olid Jalgpallurile tõmmanud kapuutsi üle pea, õhtuses hämaruses paistis ta nagu iga teine teismeline linna peal hulkumas, kuigi Jalgpallur ei üritanud nurgataguseid pindu sigrimigrisodida. Mõned joodikud tuigerdasid sihitult, mõned autod sõitsid ringi ringteedel, päevakoerad läksid tuttu.  Vanaisa ei olnud täpsemalt oma plaani selgitanud.  "Varsti näete isegi," oli ta vaid öelnud,  "mis uhke lükke tegin  ja kui kaval minu pea,  ei alt mu plaan teid vea." Vanaisa ei olnud ka sukka pähe tõmmanud, tal oli nokats moekalt viltu ja jalas kandis ta moekaid ketse. Nad peatusid suure värava ees. "Kas me läheme loomaaeda?" sosistas Marta. Vanaisa vilistas. Väravataguses hämaruses liikus tume...

Keset linna asuva pargi keskel asus purskkaev, milles purskas kõrges kaares vett ühe jala kergitanud pronksist koer. Purskkaevu ümber lõhnasid roosipeenrad. See oli populaarne koht, kuhu linnas elavad koerad oma peremehi tihti jalutama tõid. Peremehed muidugi arvasid, et nemad jalutavad koeraga, aga tuhandete põlvkondade geneetilise valiku tulemusena olid koerad õppinud juba ammu juhtima peremehi hoopis sinna, kuhu koerad minna soovisid. Peremehed istusid kaares ümber purskkaevu pinkidel, samal ajal kui koerad roosipuhmaid nuuskisid. "Sirelipõõsas toimetas inimene, peaaegu oleksin talle peale pissinud," seletas kolli. "Minu arust kleepis ta lehti põõsasse." Puudel noogutas: "Pingi peal püherdas ka üks inimene, ajas tükk aega rullikeeratud ajalehega porikärbest taga, kui too pingile istuda üritas." Koerad armastasid ka porikärbseid taga ajada. Või palle. "Aga mina kuulsin, kuidas laulja pingi kõrval laulis," teatas taks.  "Päris laulja, või n...

Alguses oli Postkontori Juhataja olnud väga õnnelik. Laulja Anu oli tubli töötaja, saabus õigel ajal tööle, oli klientide vastu viisakas, ei varastanud, ning ei nõudnud sugugi palju palka. Ja ta laulis. Laulis hästi, pikalt ja tihti. Esimestele klientidele laul väga meeldis. Nad kuulasid laulu lõpuni, olid südamepõhjani liigutatud, plaksutasid. Siis saatsid ära postkaardi kirjaga "Palju Õnne!" või ostsid mõne ümbriku tagavaraks, et kui peaks kunagi tulevikus järsku vaja minema, siis on hea kohe võtta. Kodus veel rääkisid kui kenasti Postkontoris lauldi. Teisel päeval laulis Anu samuti. Ikka veel meeldis see inimestele. Aga päevad läksid, laulud kestsid. Osa laule olid ikka väga pikad ka. Mõne aja pärast hakkas Juhatajale tunduma, et laule on ehk isegi liiga palju. Võib olla, mõtles Juhataja omaette, võiks mõne ümbriku ja paar marki müüa ka ilma sinna juurde laulu esitamata. Jah, laulud olid tõesti imelised. Aga ka pikad. Oi, kui pikad. Saabusid esimesed kaebused klientidelt. ...

Pimedus mattis linna enda alla, ainult üksikud laternad suuremate tänavate ristmikel suutsid ennast kõigest jõust pingutades nähtavaks teha. Kassid kräunusid jubedalt pimedates kangialustes, joodikud kakerdasid sihitult pimedatel tänavatel ja Rikkad kogunesid igakuisele koosolekule. Pimeda kõrvaltänava lõpus asus väike ja pimedas mitte eriti silmapaistev värav, tõenäoliselt metallist, sest värava avamisega kaasnes südantlõhestav kriuksumine. Värava sulgemine kriuksu ei põhjustanud.  Rikkad saabusid oma kallite pehmelt liikuvate luksusautodega kõrvaltänavale, väljusid autost ja taas klõpsusid kõrvaltänaval kallite kingade kontsad, samal ajal kui limusiinid vaikse ja väärika sahinaga lähimasse parklasse kogunesid. Värava kõrval olev latern pidas meeleheitlikku võitlust pealetükkiva pimedusega. Rikkad olid kulutanud röögatuid summasid, et kuu taevas püsiks sellel ööl kindlasti pilve taga, et varjud kõrvaltänaval langeksid sel hetkel suursuguse nurga all ja vaesed oleksid terveks õhtuk...

"Mis Sa arvad, kas ta banaani sööb?" sosistas Marta. "Küllap ta sööb," arvas ema, pakkudes Jalgpallurile banaani. Jalgpallur võttis banaani, nuusutas seda korraks, kooris ära ja hakkas sööma. Ta istus elutoa vaibal, jalad ristis, vahtides uudishimulikult ringi. Ta vaatas raamaturiiuleid ja raamatuid riiulitel, ta vaatas seinu ja seintel olevaid pilte, ta vaatas kappe ja kapiuksi ja kapiuksenuppe. Marta ja ema olid Jalgpalluri pärast väravalöömist staadionil puhkenud kaoses hullunud omaniku vikatiulatusest eemale juhtinud. Jalgpallur oli õnnelikult naeratanud, platsil tunglev rahvas oli teda kostitanud lihapirukatega, aga Marta teadis, et värvalööjad pallurid pannakse magama. Selline oli seadus. Miks just magama, seda Marta ei teadnud. Võib olla värava löömine väsitas neid. Jalgpalluri talutamine läbi linna kodu poole oli lihtne, niikaua kui ühtegi pallikujulist eset silmapiirile ei sattunud. Jalgpallur nimelt kippus kõiki ümmargusi esemeid lööma. Ümmargusi kivisid j...

Pargipink, mis oli olnud ebaseadusliku laulmise tunnistajaks, võiks isegi öelda, kaasosaliseks, tundus esmapilgul päris tavaline. Aga Autorikaitsja Alfredt nii lihtsalt juba mingi pink ära ei peta, olgu ta kuitahes tavalise välimusega. Nahksetes vormirõivastes abimehed blokeerisid operatiivselt pargiteed, lõigates ära võimalikud pingi põgenemissuunad, samal ajal kui Alfred pinki paari sammu kauguselt tähelepanelikult uuris.  "Kuldnokad," mõtles ta, "laulavad laule, mida nad ei tohiks laulda." Kuldnokad olid alati autorikaitsjale muret tekitanud. Enamasti käitusid kuldnokad nii, nagu poleks nad seadustest midagi kuulnudki. Nende käest oli ka suhteliselt keeruline kohtu kaudu määratud trahve sisse nõuda. Nad ületasid isegi riigipiire, põhjustades jälitustegevuses korvamatuid seisakuid. Alfred märkas pargiteel jalajälgi. Hulk inimesi oli pingi ümber seisnud. Tõenäoliselt kuulanud. Võimalik, et plaksutanud. Kurjategijat kuulnud, näinud ja kuriteole kaasa kiitnud. Pargit...