29.

Keset linna asuva pargi keskel asus purskkaev, milles purskas kõrges kaares vett ühe jala kergitanud pronksist koer. Purskkaevu ümber lõhnasid roosipeenrad. See oli populaarne koht, kuhu linnas elavad koerad oma peremehi tihti jalutama tõid. Peremehed muidugi arvasid, et nemad jalutavad koeraga, aga tuhandete põlvkondade geneetilise valiku tulemusena olid koerad õppinud juba ammu juhtima peremehi hoopis sinna, kuhu koerad minna soovisid. Peremehed istusid kaares ümber purskkaevu pinkidel, samal ajal kui koerad roosipuhmaid nuuskisid.

"Sirelipõõsas toimetas inimene, peaaegu oleksin talle peale pissinud," seletas kolli. "Minu arust kleepis ta lehti põõsasse."

Puudel noogutas: "Pingi peal püherdas ka üks inimene, ajas tükk aega rullikeeratud ajalehega porikärbest taga, kui too pingile istuda üritas."

Koerad armastasid ka porikärbseid taga ajada. Või palle.

"Aga mina kuulsin, kuidas laulja pingi kõrval laulis," teatas taks. 

"Päris laulja, või niisama laulja?" kahtlesid teised koerad. Lauljad olid viimasel ajal üsna haruldaseks muutunud, nende asemel karjusid kõikjal kõlarid, röökisid raadiod ja plärisesid plaadimängijad.

"Täitsa päris laulja oli, kiku selle peale!" vehkis taks erutatult sabaga. "Laulu lõhna on siiani tunda."

Kõik nuusutasid. Nuusutamine ka koertele meeldis.

Kaugemalt kiirustas mööda pargiteed lähemale üks vaene, kes surus palja rinna vastu paberit joonistusega. Tee kõrval möödujaid varitsenud Tervisekaitsja üritas talle kiivrit pähe suruda ja neoonvärvilist vesti selga sikutada, aga vaene põikles ta haardest osavalt välja. Vaese kingatud jalad jätsid teeliivale paljaid jälgi.

Purskkaevu kõrval jäi vaene korraks seisma ja küürutas ettevaatlikult pronkskoera jalgevahelt purskuvat veejuga lürpima. Ta jõi kohe hoolega, pööramata pinkidel istuvatele peremeestele vähimatki tähelepanu.

"Urr … " ütles kolli.

"Auh," nõustus temaga puudel.

Vaene võpatas, uuris koeri kahtlustavalt ja kiirustas siis jooksusammul edasi. 

"Kas naksan teda ehk kannast?" vehkis taks sabaga, jälgides üksisilmi vaeseid varbaid, mis kärmelt eemaldusid.

"Ei ole mõtet," arvas kolli. "Ma ükskord hammustasin kogemata vaest inimest, paha maitse oli tükk aega suus. Vaesed on vintsked ja nahk on neil paks, nad on pesemata ja kammimata ja neil võivad kirbud olla."

"Kirbud, fuih!" põlastas puudel.

Aga bernhardiin, kes seni murul tukkunud oli, avas silmad: "Ära ütle midagi. Mul õnnestus kord üles korjata kirp, kes oli kümme aastat ülikoolis käinud. Veetsin temaga pikki tunde klassikalise filosoofia detailide üle arutades. Ühel vihmasel päeval aga raputasin ennast pisut liiga hoolega ja professor kirp kadus vihmaveelompi."

Bernhardiin astus rahulikult purskkaevust purskuva veejoa alla ja lasi sellel pikalt karvade vahele koguneda. Siis tatsas ta läbimärjana roosipõõsa juurde ning kukkus ennast raputama.

"Aitäh kastmise eest," sõnas roos. "Oligi juba pisut umbne ja palav."

"Tühiasi," naeratas bernhardiin.