27.
Pimedus mattis linna enda alla, ainult üksikud laternad suuremate tänavate ristmikel suutsid ennast kõigest jõust pingutades nähtavaks teha. Kassid kräunusid jubedalt pimedates kangialustes, joodikud kakerdasid sihitult pimedatel tänavatel ja Rikkad kogunesid igakuisele koosolekule.
Pimeda kõrvaltänava lõpus asus väike ja pimedas mitte eriti silmapaistev värav, tõenäoliselt metallist, sest värava avamisega kaasnes südantlõhestav kriuksumine. Värava sulgemine kriuksu ei põhjustanud.
Rikkad saabusid oma kallite pehmelt liikuvate luksusautodega kõrvaltänavale, väljusid autost ja taas klõpsusid kõrvaltänaval kallite kingade kontsad, samal ajal kui limusiinid vaikse ja väärika sahinaga lähimasse parklasse kogunesid.
Värava kõrval olev latern pidas meeleheitlikku võitlust pealetükkiva pimedusega. Rikkad olid kulutanud röögatuid summasid, et kuu taevas püsiks sellel ööl kindlasti pilve taga, et varjud kõrvaltänaval langeksid sel hetkel suursuguse nurga all ja vaesed oleksid terveks õhtuks lukustatud oma väheväärtuslike uste taha.
Väravast sisenejad vahetasid valvuritega tähendusrikkaid, igakuise salakoosoleku väärikat taset näitavaid grimasse, asetasid rahapakid kaalukausile ja paljastasid oma rikkalikult kulla ning kalliskividega kaetud aksessuaarid. Seejärel laskusid nad trepist alla koosolekuruumi, mis oli täidetud salapärase hämaruse ja kallihinnalise rahalõhnaga. Sajanditepikkust traditsiooni järgides varjasid Rikkad oma nägusid kuubikukujuliste roheliste kapuutside taha.
Koosoleku algust tähistas vaikne, ühtlane sosin: "Raha ... raha ... raha ..."
"Kallid Rikkad," tõstis üks kuubikukujulise kapuutsiga isik käed katuse poole, "tänagem kõikvõimast raha, et meie rikkus ikka suureneks ja varandusehunnikud kasvaksid!"
"Raha ... raha ... raha …," kaikus sosin.
"Oleme kogunenud täna siia kahjuks kurva olukorra tõttu," kapuuts vajus pisut lonti. "Üks siinolijatest ei ole enam Rikas."
Ruumi täitis ehmunud vaikus. Kaks kapuutsidega kaetud Rikast lohistasid ruumi keskele jalgpalliklubi omaniku Oskari. Oskari kallist siidist pintsak oli tolmune, tema hinnalisest nahast kingad olid porised ja kõik tema telefonid olid levist väljas.
"Andke andeks!" halas omanik. "Mina ei ole süüdi!"
Kurjakuulutav vaikne sosin roomas taas ruumi, imbus läbi paksude seinte ja üle külma põranda: "Raha."
"Ma oskan raha teha küll, mul on tarvis ainult pisut aega ja ma saan varsti taas Rikkaks," lubas Oskar.
"Raha."
Kapuutsides kogud tõmbasid omaniku seljast siidise pintsaku.
"Raha."
Omaniku jalast kõrvaldati pehmed nahkkingad.
"Raha ... raha ..."
Kapuutsid kobasid Oskari sõrmi: "Eee… tal ei ole sõrmust," pomises üks kapuuts hämmeldunult.
Rahasosin kadus.
"Katsu teist kätt," soovitas keegi, jäädes ise igaks juhuks varju.
Kapuutsides kogud omaniku kõrval tõstsid ta sõrmuseta käed kõrgele kõigile nähtavaks. Ärev kahin jooksis ühe Rikka kapuutsi juurest teiseni: "Tal ei ole sõrmust. Ei ole sõrmust. Mis kole kõrvus? Ma ütlesin, ta põleb põrgus. Vaene vajub, Rikas kõrgub. Pane pesu nöörile, siis vesi välja nõrgub."
Oskar ajas igaks juhuks keele suust välja. Keelel ei olnud ka sõrmust.
Nurgas krabistati iidsete paberitega: "Nii, pintsak sai ära võetud … siis on kingad, jah, tehtud ... järgmine punkt ütleb, et eemalda sõrmus. Aga kui sõrmust ei olegi … mis meist küll saab? Kuidas heita välja kedagi, kes sõrmust ei kanna … vaata järgmist lehte. Ei, siin on ainult Kaua Ägedasti Krõmpsuva Kurgi retsept … Mis siin on? Mingi veider joonistus, kuldmüntidega kaetud nägu?"
Paberileht joonistusega liugles toanurgast otse omaniku jalge ette. Oskar pilgutas paar korda oma nüüdseks väga vaeseid silmi, haaras siis joonistuse ja jäi seda üksisilmi põrnitsema.
"Raha," ütles üks Rikas.
"Raha," nõustus teine Rikas.
Endine omanik Oskar, nüüd juba täitsa vaene, surus joonistuse oma siidpintsakust katmata rinnale. "Raha!" hüüdis ta ning jooksis paljaste jalgade välkudes trepist üles. Temast jäi ruumi veel mõneks ajaks vaese inimese hais.
Värava poolt kostus valvurite summutatud hõikeid.
"Raha, raha, raha," jõudis koosolek viimaks üksmeelele.