30.

Marta lootis, et saab suka pähe tõmmata, aga ema ei lubanud. "Ega me ei ole pangaröövlid," oli ema öelnud. Sukk oli nüüd Marta taskus, kenasti silma- ja suuaukudega varustatud. Tal oli paar pinksipalli ka kaasas, kui peaks tarvis olema Jalgpalluri tähelepanu köita.

Nad olid Jalgpallurile tõmmanud kapuutsi üle pea, õhtuses hämaruses paistis ta nagu iga teine teismeline linna peal hulkumas, kuigi Jalgpallur ei üritanud nurgataguseid pindu sigrimigrisodida. Mõned joodikud tuigerdasid sihitult, mõned autod sõitsid ringi ringteedel, päevakoerad läksid tuttu. 

Vanaisa ei olnud täpsemalt oma plaani selgitanud. 

"Varsti näete isegi," oli ta vaid öelnud, 

"mis uhke lükke tegin 

ja kui kaval minu pea, 

ei alt mu plaan teid vea."

Vanaisa ei olnud ka sukka pähe tõmmanud, tal oli nokats moekalt viltu ja jalas kandis ta moekaid ketse.

Nad peatusid suure värava ees. "Kas me läheme loomaaeda?" sosistas Marta.

Vanaisa vilistas. Väravataguses hämaruses liikus tume kogu, kes vahetas Vanaisaga mõned tähendusrikkad riimid. Siis värav paotus ja nad lipsasid sisse. 

Enamik puure paistsid olevat loomadest tühjad, kui nad neist tasakesi möödusid. Ka inimesi silma ei hakanud.

"Huu!" hüüdis öökull.

"Uhuu!" hüüdis Marta igaks juhuks vastu.

"Ole kuss!" sosistas ema.

"Tema alustas."

Vanaisa jäi suurema puuri ette uhkelt seisma. 

"Lõvi," luges Marta, "on Aafrika savannides elav suur kaslane."

Ta pani käed otsustavalt puusa: "Vanaisa! Kas sa tahad Jalgpalluri lõvile sööta! Ma ei luba!"

Aga Vanaisa vehkis kätega: 

"Oh ei, mu kallis, 

see sugugi ei ole nii, 

kes hästi tagus palli, 

me lähme läbi siit."

Vanaisa juhtis Jalgpalluri kättpidi puuri kõrval olevast väikesesse käiku. Lõvi, kuigi suur kaslane, ei andnud endast märku. Võimalik, et lõvi oli läinud ära savanni. Marta käis ka vahel vannis. Eriti vahva oli vanni veega vahtu tekitada.

Kõrgemal asuva puidust nari küljelt tolknes alla lõvi saba. Või siis oli see jupp nööri.

"Ehk tahab ta lõvi ja Jalgpalluri koos mängima panna?" mõtiskles Marta.

Puuri tagant, kus paiknes külalistele varjatud puhkeruum, kostis ähkimist ja hädapäraste riimidega varjatud vandumist.

"Ma lähen vaatan, äkki on abi vaja," teatas ema. "Ega sa ei karda?"

Marta raputas pead: "Ei karda!"

Ema kadus samuti hämarasse vahekäiku puuri taha.

"Ma ei karda," ütles Marta uuesti. Ta hääl peaaegu üldse ei värisenud. Keegi norskas eemal, kostis rahulolevat matsutamist, vesi plärtsus. Marta ei kartnud ikka veel, aga ta võttis taskust avadega suka ning tõmbas selle pähe. Kohe hakkas soojem ja tükk maad julgem.

Lõvi sammus puuri keskele. Justnimelt sammus, kahel jalal. Marta teadis täpselt, et lõvid kahel jalal ringi ei kõnni. Vähemalt mitte savannilõvid, tsirkuselõvide puhul ei olnud Marta päris kindel. Lõvi lehvitas talle. Lõvid ei lehvita, oli Marta veendunud, vähemalt savannilõvid mitte. Sellegipoolest, et mitte lõvi solvata, lehvitas ta vastu.

Ema ja Vanaisa tulid tagasi.

"Marta!" kurjustas Ema pähe roninud sukka nähes. Marta tõmbas suka peast ära, enam ei olnud nii külm ja nüüd ta ei kartnud ka.

"See ei ole ju lõvi," nentis ta.

Ema naeris: "Muidugi mitte, see on ju meie tuttav Jalgpallur. Vanaisa sõber töötab loomaaias ja loomaaia lõvi suri ära. Ta oli juba vana ja haige."

Vanaisa noogutas: "Loomaaed lõvita on kui keris kivita."

"Aga uue lõvi hankimine on kallis ning aeganõudev. Võib kuluda aastaid," jätkas ema. "Niikaua võib Jalgpallur siin puuris elada. Paneb hommikul lõvikostüümi selga, kõnnib vahel puuris ringi, võib isegi palli taga ajada. Prii söök ja keegi ei lähe teda liiga lähedalt uurima."

Lõvi möirgas. Mitte väga hästi. Aga küll ta harjutab.