31.

Lavastaja Lembit plaksutas käsi: "Kõik on valmis? Teeme juba video ära."

"Jah!" vastas Valgustaja.

"Valmis!" hõikas Kaameramees.

Udune ja must-valge lauake kaamera ees oli osavalt valgustatud hägusate valgustitega. Lauludele video tegemine käis lihtsalt, sest videoid eksisteeris ainult kahte tüüpi. Kui oli tegemist kiirema ja tantsulisema looga pandi taustale värvilisi esemeid, bändi liikmed hüppasid energiliselt ja kaamera vahetas tihti nurki. Aeglasema ballaadi korral, nagu hetkel käsil, keerati värvid maha, kas pehmemate summutatud toonideni või päris must-valgeks, bänd seisis ühel kohal eepilistest poosides, vaadates kaugusesse ja kaamera liugles aeglaselt stseeni kohal.

"Palun nüüd Ansambel."

Produtsent Paul hoidis hoolega papist kingakarpi. Karp oli pisut kulunud, seotud kokku laia lilla paelaga, mis moodustas kena lehvi karbi kohal. Ta asetas karbi lauale ja tõmbas kergelt lehvi. 

Midagi ei juhtunud. 

Ta tõmbas korra veel, seekord tugevamalt. Lehv ei teinud teist nägugi.

"Umbsõlm on vist sisse läinud," pomises produtsent lehviga maadeldes. Ta proovis ühtpidi ja katsetas teiselt poolt. Lehv lehvis. Pael hoidis kõvasti karbist kinni. Udusel laual libisesid ringi kummalised varjud.

Lavastaja Lembit vaatas seda rahmeldamist, käed risti rinnal, oli kuulda ta kõhu korisemist. Lavastaja kõht korises peaaegu kogu aeg. Enamik teletöötajatest olid korinaga juba niivõrd harjunud, et nad isegi ei märganud seda. Ainult Helimees kippus hädaldama, et korin rikub pidevalt salvestatud heli kvaliteeti.

Abiprodutsent Aivar lähenes jooksujalu, käes käärid. Klõpsti! lõikas ta paela katki. Lehv langes kurvalt põrandale.

"Tänan," sõnas produtsent vaikselt. Ta tõstis karbilt kaane. Tunda oli kerget tolmu ja naftaliini lõhna. Ettevaatlikult tõstis ta karbist välja neli plastiliinist voolitud nukku. Ühel oli sinine pea.

Lavastaja kõht korises kõvemini. Hommiksöök oli olnud juba mitu tundi tagasi. Ta piidles nukke varjamatu huviga.

"Näeb välja nagu martsipan," sõnas Lembit.

"Martsipan!" mühatas Paul. "Martsipan on ju magus, pärast oleks terve laud kaetud kleepuva kihiga. Magusat tulevad limpsima kärbsed ja herilased ja karud. Ei, see on vana hea plastiliin."

Produtsent sättis Ansambli oma kohtadele. Nii. Vasak käsi dramaatilises asendis, pea natuke kuklas. Jalad pisut rohkem harki, puusad ette, nina püsti.

"Hei," hüüatas ta järsku hämmeldunult. "Kus Nunnukese pea on?"

Ta krabas laualt Nunnukese plastiliinist keha, vahtides otsivalt ringi. Lembit mälus kiiresti. Paul lähenes talle ähvardavalt, hoides plastiliinist keha, millel küll enam pead küljes ei olnud, enda ees: "Kas sa sõid Nunnukese pea ära?"

Lavastaja taganes paar sammu: "Mina ei tea midagi." 

Tal oli raske rääkida, suu plastiliini täis. Valgustaja suunas ereda valguskiire otse lavastajale näkku. 

"Ei! Ärge vaadake mind!" hüüdis Lembit, varjates nägu silmipimestava valguse eest, samal ajal hoolega mälumist jätkates.

"Sülita kohe välja!" karjus Paul. 

"Ei sülita."

"Need nukud on neetult kallid. Ja Ansambel ei saa ilma peata esineda."

Produtsent üritas lavastaja suud ühe käega avada, sahmides teises käes oleva ilma peata nukuga otse Lembitu näo ees. Hämmeldunud lavastaja kaotas tasakaalu, komistas, ja hetkeks juba tundus, et ta kukub kenasti lauast eemale, suuremat kahju tekitamata. Aga ei, ta neelatas kuuldavalt, tegi osava pirueti ja plartsatas keset lauda kogu oma pikkuses ja laiuses ja kõrguses. Laud varises tema raskuse all kokku, udu kattis lavastaja ja tema selga karanud produtsendi, kes üritas varemetest veel Ansambli tükke päästa.

Abiprodutsent Aivar vaatas valgusevihus rabelevaid jalgu ja käsi, õhus keerlevaid plastiliinitükke, ja muheles. Ta pakkis käärid, paela ja lehvi korralikult karpi, pani karbile kaane peale ning ulatas selle enda kõrval seisjale. Kõrvalseisja noogutas tänulikult, ta nägu oli varjus, aga käed liikusid kiiresti, joonistades valgele paberile. Abiprodutsendile tundus, nagu oleks joonistaja mantlihõlma alt vilksatanud saba.

"Olete kõik vallandatud!" karjus produtsent. Ta oli suutnud päästa kolm kätt, kaks vasakut jalga, ja mõned laiakslitsutud plastiliinilätakad, mis võisid olla nii pead kui kehad.

Võimsad lambid kustusid üksteise järel. Kaamera lõpetas filmimise. Udu tõusis laualt. Enne karbiga koos hämarusse kadumist ulatas võimaliku sabaga kõrvalseisja abiprodutsendile joonistuse. 

"Aitäh," oli Aivar üllatunud. Ta uuris pilti, kus poisike jooksis murul, lennutades lohet. Tuulelohel hõljus kaunilt, taevas liuglevad valged pilvetupsud meenutasid kangesti Ansambli liikmete nägusid, ühel pilvel oli isegi must-valgel joonistusel sinine pea.