26.

"Mis Sa arvad, kas ta banaani sööb?" sosistas Marta.

"Küllap ta sööb," arvas ema, pakkudes Jalgpallurile banaani. Jalgpallur võttis banaani, nuusutas seda korraks, kooris ära ja hakkas sööma. Ta istus elutoa vaibal, jalad ristis, vahtides uudishimulikult ringi. Ta vaatas raamaturiiuleid ja raamatuid riiulitel, ta vaatas seinu ja seintel olevaid pilte, ta vaatas kappe ja kapiuksi ja kapiuksenuppe.

Marta ja ema olid Jalgpalluri pärast väravalöömist staadionil puhkenud kaoses hullunud omaniku vikatiulatusest eemale juhtinud. Jalgpallur oli õnnelikult naeratanud, platsil tunglev rahvas oli teda kostitanud lihapirukatega, aga Marta teadis, et värvalööjad pallurid pannakse magama. Selline oli seadus. Miks just magama, seda Marta ei teadnud. Võib olla värava löömine väsitas neid.

Jalgpalluri talutamine läbi linna kodu poole oli lihtne, niikaua kui ühtegi pallikujulist eset silmapiirile ei sattunud. Jalgpallur nimelt kippus kõiki ümmargusi esemeid lööma. Ümmargusi kivisid ja kastanimune ja lõngakerasid.

Aga siin ta nüüd lõpuks istus, banaan pihus. Marta sügas teda kõrva tagant ja Jalgpallur lõi nurru.

"Kas me võime ta endale jätta?" küsis Marta.

Ema vaatas Jalgpallurit mõtlikult: "Ma kahtlen, kas ta meie juurde mahub. Tuba on väga väike, ja kui tal peaks tulema tahtmine väravaid lüüa, ajab ta kogu elamise sassi."

Marta vaatas televiisorit. Kristallvaasi. Toalilli. Häbeliku ja õrna välimusega esemeid riiulitel, mis igaks juhuks üritasid endid üksteise taha peita. Ta ohkas, emal oli õigus.

"Aga me ei saa teda ju tänavale lasta, ta püütakse kindlasti kinni ja pannakse magama."

Magamine Martale meeldis. Ärkamine mitte väga. Samas, ega Martale ei meeldinud ka see, kui teda magama minema sunniti. Kui ikka und ei ole, ega siis vägisi magada ei õnnestu. Vähkred ja sipled läbi öö, linad higised ja tekk otsapidi põrandal, kuni hommikul on aeg üles tõusta, aga ise oled üleni uimane ja ikka väsinud.

"Küsime Vanaisa käest nõu," pakkus ema. Vanaisa oma rikkaliku elukogemusega oskas ikka nõu pakkuda, tavaliselt siis, kui seda tema käest ei küsitud. Sel ajal kui ema telefoni võttis ja Vanaisale helistas, näitas Marta Jalgpallurile ülejäänud elamist.

Vannituba, ja eriti dušš pakkus Jalgpallurile suurt huvi. Ta keeras kraani küll soojemaks, küll külmemaks, torkis näpuga vett ja naeris. Viimaks olid vannituba, Jalgpallur ja Marta piisavalt märjaks pritsitud, nii et Marta asus kõiki kolme vannilina ja käterätikuga kuivatama. Jalgpallur üritas käterätikut hammustada.

Oma toas näitas Marta Jalgpallurile oma Ansambliteemalist nännikogu. Suuremaid ja väiksemaid plakateid, postreid, pilte ja fotosid. Ansambli poisse nii üheskoos kui ka ühekaupa. Pilte, kus Nunnukesel oli juba sinine pea, ja samuti vanemaid, kus ta pea alles pruun või valge oli. Jalgpallur vaatas Ansambli nänni üle viisakalt, kuid ilma erilise entusiasmita.

Aga nähes joonistust, mis varem oli kujutanud Ansamblit, nüüd hoopis jalgpallistaadionit, hüppas Jalgpallur jalamaid püsti, jooksis kiiresti paar tiiru ümber toa ning vadistas õnnelikult arusaamatus keeles.

"Ma ei saa midagi aru," kurtis Marta. 

Jalgpallur peatus, istus põrandale ning võttis vasaku jala jalgpallikinga vasakust jalast ära. Kinga seest õngitses ta välja korralikult kokku murtud paberi. Ta voltis selle uhkusest pakatades lahti.

"Oh, sul on ka samasugune," üllatus Marta. Sarnaste joonistuste rohkus hakkas Martale juba kerget muret tegema.

"Jou, pliksid," hüüdis Vanaisa kõva häälega välisukselt. 
"Kuis käivad Teie käbarad?
Kas lood nõnda täbarad,
et nurga tagant hämarast,
taas Vanaisa abi vajate, 
ja tema nõu kõik ootate?"

Vanaisa ajas valge habemepuhma uhkelt püsti. Üle kõige meeldis talle rütmilisi riime kokku seada. Ja kaerahelbepuder. Aga riimid siiski rohkem, isegi tühja kõhuga.

Vanaisa ja Marta ema kaesid ukse juurest Jalgpallurit, kes paljastas oma valged hambad laiaks naeratuseks. 

"Mis istub meie vaibal?" mõmises Vanaisa. 
"Ta hetkel küll on paigal, 
kuid aiman, tema koht on murul, 
mitte köögiviljaturul. 
Ta pole lihtne mats ju, 
vaid palli väravasse lööja, 
kui kangelane valgel ratsul, 
mitte muidusööja. 
Jou!"

Vanaisa pani käed rinnal risti ja lükkas nokatsi tagurpidi pähe.

"Nojah, aga ta ei saa igavesti siia jääda," seletas Marta ema.

"Mina arvan, et saab küll," teatas Marta. "Ma võin temaga õues jalutamas käia. Ja talle palli visata. Ma oskan viinereid keeta."

"Totsid, kallid," rahustas neid Vanaisa, 
"Võtkem mütsid peast ja kaelast sallid, 
istugem nüüd rahus maha, 
kas küsimus on rahas? 
Või rohkem põhimõttes asi? 
Kas pallur nurka loigu lasi? 
Mis edasi teha, me mõtleme! 
Selle välja ka ütleme"

"Eks raha loeb ikka ka natuke," pomises Marta ema. "Paljud Jalgpallurid, ma olen kuulnud, vajavad eritoitu. Jõujooke ja batoone ja mineraale. Teda tuleb vahel õlitada, siis jälle pügada, ja kõik need sponsorite logodega riided."

Vanaisa kratsis mõtlikult habet:
"Toit on tähtis, toitu vajame me kõik, 
saab näljast lahti, laual kui seapraelõik. 
Või kartul võiga, keedetuna 
sõin neid kord terve mäe (muna-)"

Järsku tõstis Vanaisa sõrme tähtsalt püsti. Jalgpalluril vajus suu lahti.

"Mul on idee, nii hea!" kuulutas Vanaisa. 
"Just täitis minu pea, 
sel puuduvad kõik vead. 
Saab lahendatud mured,
nii väikesed kui suured.
Te õhtul pange valmis end,
kõik stiil ja mood ja trend,
on ohtlik meie lend,
mu õde ja mu vend."

"Kas Vanaisal on siis vend ja õde," imestas Marta.

"Need on lihtsalt riimid," rahustas teda Ema.