28.

Alguses oli Postkontori Juhataja olnud väga õnnelik. Laulja Anu oli tubli töötaja, saabus õigel ajal tööle, oli klientide vastu viisakas, ei varastanud, ning ei nõudnud sugugi palju palka. Ja ta laulis. Laulis hästi, pikalt ja tihti.

Esimestele klientidele laul väga meeldis. Nad kuulasid laulu lõpuni, olid südamepõhjani liigutatud, plaksutasid. Siis saatsid ära postkaardi kirjaga "Palju Õnne!" või ostsid mõne ümbriku tagavaraks, et kui peaks kunagi tulevikus järsku vaja minema, siis on hea kohe võtta. Kodus veel rääkisid kui kenasti Postkontoris lauldi.

Teisel päeval laulis Anu samuti. Ikka veel meeldis see inimestele.

Aga päevad läksid, laulud kestsid. Osa laule olid ikka väga pikad ka. Mõne aja pärast hakkas Juhatajale tunduma, et laule on ehk isegi liiga palju. Võib olla, mõtles Juhataja omaette, võiks mõne ümbriku ja paar marki müüa ka ilma sinna juurde laulu esitamata. Jah, laulud olid tõesti imelised. Aga ka pikad. Oi, kui pikad.

Saabusid esimesed kaebused klientidelt.

"Ma ei ole Postkontori tööga üldse rahul," seisis ühes kaebekirjas. "Mul oli väga kiire, jätsin auto põiki ukse ette, mootor töötas, nagu ikka. Kaua ühe pisipaki saatmine ikka kestab? Minut, või paar. Järjekorda ei olnud ka. Aga paki saatmise asemel kukkus klienditeenindaja mulle laulma. Ta laulis pool tundi jutti. Sain veel valesti pargitud auto eest kopsaka trahvi. Pettunud klient."

Laulja Anu jätkas laulmist.

Juhataja katsus lõunapausil ettevaatlikult mõista anda, et ehk oleks võimalik laulmist mingil määral piirata.

"Aga sa laula vähem, laula ainult esimene rida," soovitas ta lauljale.

Anu vaatas talle tõsiselt otsa: "Ega laulu ei saa ometi pooleli jätta. Kui laul on juba alustatud, siis tuleb laul lõpuni laulda, muidu jääb viimane jupp pähe kinni ja hakkab kummitama. Tead küll, kuidas mõni viisijupp peas ringi käib, need on kõik need lõpetamata laulud."

Siis laulis Anu pikalt lõunasöögist ja leivast ja kartulist ja mustast mullast. Ta laulis lehmast, kes sööb värsket rohtu ja joob allikast vett. Ta laulis viljapõllust, mida kastab suvine vihmahoog ja vikerkaarest, mis põllu kohal särab. See oli väga ilus, värske leiva lõhn pani Juhataja suu vett jooksma, imeliselt selge vikerkaar säras otse Postkontori kohal mitu tundi. 

Järgmine päev kaebas teine klient: "Postkontor ei tohiks olla koht, kus päise päeva ajal teise inimese abikaasale häbematult kõrva sisse lauldakse. Minu abikaasale aga lauldi, lauldi tõelisest armastusest. Nüüd minu abikaasa enam muud ei tee, kui istub akna all ja õhkab. Mida ma sellise abikaasaga peale hakkan? Häbi võiks olla!"

Anu laulis hommikul ja ta laulis õhtul. Tihti laulis ta päeva jooksul veel mitu korda.

"Nii ei saa see enam edasi kesta," mõtles Juhataja. Parasjagu laulis laulja marssivatest sõduritest. Juhataja, koos kirja saatma tulnud klientidega, marssis uhkelt Postkontori ees tolmusel platsil, rind punnis ja valmis kasvõi kohe oma riigi väärikuse või hea nime eest peetavasse üllasse sõtta tormama koos kõigi usaldusväärsete kamraadidega. Vuntsilised husaarid kappasid higistel hobustel üle platsi, välgutades piike ja loksutades maha magusat veini. Suurtest pronksist kahuritest kõmisesid paugud üle terve linna, levis püssirohulõhna.

Pärast laulu lõppu oli Juhatajal piinlik. Türklaste armee vastu oli saavutatud küll kaunis võit, aga kirjad jäid ju taas saatmata.

"Postkontori peakontor on kehtestanud uue sisekorra," seletas Juhataja paar päeva hiljem. "Minul pole sellega mingit pistmist." Ta oli tegelikult eeskirja muutust ise peakontorilt nõudnud, ta lihtsalt kartis seda tunnistada.

Anu kallutas kergelt naeratades pea viltu. Oli oht, et ta hakkab kohe laulma, seega Juhataja jätkas kiiresti: "Enam ei ole lubatud Postkontori ruumides laulda. Ega tantsida. Ega korraldada teatrietendusi."

"Ma pean edaspidi laulma Postkontori ees?" imestas Anu. 

"Ei, ei Postkontori sees ega Postkontori ees."

Tekkis paus. Juhataja vaatas oma sõrmi. Neid oli kümme. Laulja Anu vaatas Juhatajat.

"Aga nii ei ole ju võimalik," ütles Anu kulmu kortsutades. "Ma ei saa ometi Postkontori kohal laulda, seal ei ole lava ja ega ma lõoke ei ole, et saaksin lennata ja samal ajal laulda."

"Jah, noh, seda, et, vast, kui, midagist," pobises Juhataja. "Ära siis laula üldse." 

Ta vaatas oma kinganinasid: "Mõne päeva, lihtsalt prooviks, ei laula kohe kordagi. Vähemalt tööajal mitte. Vabal ajal võid ju laulda, ega seda ei saa keelata. Oma kodus või metsas näiteks."

"Hea küll," sõnas laulja vaikselt, "ma proovin." 

Millegipärast kõlas see nagu ärhvardus. Tuppa laskus jäine vaikus. Vaikus, mis ronis igasse hämarasse nurka ja pani kõrvad kergelt undama. Selline vaikus, mis jääb nurka mossitama ning enam ära ei lähe. Istub ja mossitab, vaikselt.

Tõepoolest, enam laulja ei laulnud. Postkontoris ei kõlanud enam ühtegi heli. Juhataja proovis sisse lülitada küll raadiot ja telekat ja plaadimängijat, aga masinad ainult sahisesid omaette. Ta viis aparaadid remonti, kuid remonditöökojas hõiskasid kõik seadmed rõõmsalt.

Juhataja koputas, ta helistas kellukest, ta puhus pasunat. Miski ei suutnud mossitavast vaikusest läbi tungida.

Anu tuli hommikul tööle, ei laulnud. Ta tembeldas ümbrikke, kleepis marke, andis pakke üle ja võttis teisi pakke vastu, kordagi laulmata. Terve päeva ei kostnud Postkontoris mingeid hääli, peale üksiku Tere, Aitäh ja Headaega. Ükskord haugatas akna taga koer, kuid jäi siis häbelikult vait, tõmbas saba jalge vahele ja sörkis minema. Reedel säutsus ukse ees korraks varblane. Ainult ühe korra, mis varblaste puhul on äärmiselt kummaline.