9,

"Meie firma ongi spetsialiseerunud heledate valguskiirte parandamisele," teatas töömees Toivo rahustavalt. Ta oli parkinud oma mõningaste roosteplekkidega kaetud valge kaubiku kohe kiire kõrvale. Kaubiku küljele oli kirjutatud "Toivo kiire abi 24".

"Niisiis," töömees uuris valguskiirt ohutust kaugusest. "Mis täpselt  kiirel viga on?"

Uni oli Toivole juba neli korda seletanud, et kiir peaks olema sirge. Sirge nagu nool. Sirge nagu kepp. Nool ei ole ju kõver, sest kõvera noolega ei ole võimalik vibu lasta. Aga just kõver valguskiir praegu oli, eriti lohakalt oli ta kõver toruvõtmega väänatud koha ümbruses.

"Ta on kõver, tehke ta sirgeks," ütles Uni uuesti.

Töömees lükkas nokamütsi kuklasse ja teatas "Hmm".

"Mis mõttes hmm?" küsis Uni. "Te ju pidite valguskiirte spetsialist olema."

"Olengi," seletas Toivo. "Vaadake, teie kiir on kolmanda järgu heledusega, aga me peamiselt vääname teise järgu kiiri. Kolmanda järgu kiired on palju keerulisemad ja nende parandamine on kallim."

Uni aimas, kuhu jutt suundus: "Kui palju kallim?"

"Nojah, vaadake, tuleb koostada hinnapakkumine ja kalkuleerida materjalide inflatsioonikulum. Ning tegemist on tööriistade suurema transpordimahuga ja arvestada tuleb töö teostamise ajavahemiku pikenemist, puhkused just algasid ja ..."

Uni võttis taskust kuldmündi. Üks paljudest taskutest töömehe tunkedel avanes hetkeks ning kuldraha kadus.

"Väga hea," naeratas Toivo hirmsa kolina saatel valge kaubiku külgust avades. Ta kolistas tundmatut päritolu, kuid töö tarbeks esmatähtsate esemete hulgas, mis otsast otsani valget kaubikut täitsid. 

"Ma näen, et olete kasutanud kergesti eemalduvat hoiatussilti," seletas ta kaubikust kollase lindi rulli välja tirides. "Hoiatussiltide pealt kokkuhoidmine lõppeb üldujuhul soovimatu õnnetuse ja tihti isegi valguskiire täeliku hävinguga."

Uni värises kergelt, kujutades ette täielikku hävingut. 

Töömees asus asjalikult, kuigi suhteliselt aeglaselt, kollast hoiatuslinti üle ja ümber valgukiire mässima. Ta tõmbas lindiribasid horisontaalselt ning vertikaalselt ja isegi diagonaalselt. Õige pea kadus Valguskiir hoiatavate kollaste lintide taha.

"Tehtud!" Toivo lõi õnnelikult käsi kokku. Ta pani käed puusa, et oma kätetööd uhkusega imetleda.

"Aga..." alustas Uni.

Töömees hüüdis rõõmsalt: "Ei ole tänu väärt! Andke aga märku, kui jälle abi vajate!"

Ta ronis valge kaubiku juhiistmele.

"Aga kiir on ikka kõver," protesteeris Uni.

"Nojah," Toivo sügas mõtlikult habemesse kasvanud lõuga. "Tööriistakauplused on nädalavahetusel suletud. Ma pean kesklattu tellimuse esitama, sellega kaasneb lisakulu."

Uni ulatas talle kuldmündi.

"Te ei soovi ometi, et valguskiir mõne aja pärast uuesti kõverduks?" jätkas töömees. "See tuleb korralikult isoleerida, enne muidugi tuleb ta puhastada spetsiaalse kallihinnalise puhastuvahendiga, muidu jääb valgus pärast tuhm või sootuks hägune."

Uni andis veel ühe kuldmündi.

"Ma arvan et esialgse eskiisprojekti peaks paari-kolme nädala jooksul kokku saama," seletas Toivo. "Muidugi, kui tegemist oleks kiirteenusega, siis saaks selle juba homme ette võtta, aga kiirtööde läbi viimine on märksa kallim."

Kuldmünt vahetas omanikku. 

Kolisev valge kaubik viskas tagumise otsa alt välja pooleldi põlenud musta diiselkütuse pahvaku. Paljud kummalised esemed kaubikus kolisesid veidralt. Isegi kuldmündid Toivo taskus kolisesid.