8.

Ott, varjunimega Kott, oli unes alati spioon. Ühest küljest oli ta kodumaa reetur ja sõjasaladuste vaenlastele edastaja, kelle tabamise nimel töötasid päevast päeva sajad ja tuhanded vastuluure reainspektorid, vaneminspektorid, arhivaarid ning kõnetuvastuse süntesaatorid. Teisest küljest oli ta aga terrorismivastase võitluse eesliini kangelaslik võitleja, ohverdades oma hea nime, hea tervise ja nii mõnegi puhta aluspüksi kõrgemate ideaalide ja kogu maailma laste parema tuleviku nimel.

Lapsena oli Ott lugenud spiooniraamatuid ja vaadanud spioonifilme. Otile meeldis käia spioonipoes, kus sai näppida spioonikaameraid ja kruttida spioonigrammofone. Enamiku koolitükkidest kirjutas Ott nähtamatu tindiga peegelpildis ning saatis neid õpetajale treenitud prussakate abil. Väga harva jõudsid tema koolitükid õpetajani, enamik prussakaid kaotasid oma hapra elu ammu enne koolitüki üleandmist.

Aastatepikkuse spioneerimise abil oli Ott omandanud oskuse püsida varjus. Isegi kõige heledama päeva ajal suutis ta sulanduda mõne lähedalasuva tänavavalgusti või prügiurniga ühte. Õhtusel ajal kõrvalisel tänaval oli Ott täiesti silmapaistmatu. Kui just mööduja talle lausa sülle ei kõmpinud. Möödujat süles hoides ei suutnud isegi Ott jääda enam eriti silmapaistmatuks.

"Agent Kott," kostus kõrvaltänava pimedatest varjudest ettevaatlik sosin.

"Agent Rott," sosistas Ott vastu, püsides samuti varjus. 

"Marmelaad on märtsikuises Moskvas meeldivalt mahlane," teatas pimedus salapäraselt.

"Madriidis!" hüüatas Ott.

Hetkeks täitis hämarate varjudega täidetud kõrvaltänava segadusse sattunud vaikus. "Mis Madriidis?"

"Marmelaad on märtsikuises Madriidis meeldivalt mahlane."

"Ei ole Madriidis mahlane, Moskvas on ju."

"Moskvas oli moosekantide muusika minoorne."

Keegi, kes üritas meeleheitlikult varjudesse sulanduda, kratsis hämmeldnult kukalt. "Minu meelest oli mitmekülgne männimets mikroobidest määritud."

"Tere," ütles Marta, sugugi mitte varjust. Hoopis täitsa nähtavast paigast. "Nii vahvad nimed teil - Rott ja Kott. Kas te olete sugulased?"

Ott, varjunimega Kott, oleks peaaegu mürgiampulli alla neelanud. Pime nurk, varjunimega Rott, kes tegelikult oli Vastuluure viienda osakonna kolmanda järgu ülemvastuluuraja Jott sosistas kiiresti ja segaselt hamba sisse peidetud mikrofoni: "Piparkook on kõrbenud. Kordan - PIPARKOOK ON KÕRBENUD!" 

Marta noogutas. "Meil on ka vahel piparkoogid kõrbema läinud. Tuleb ikka hoolega ahju ees valvata ja mitte vahepeal teises toas peitust mängida. Headest peidukohtadest ahjuukse valvamine on peaaegu võimatu."

"Marmelaad on märtsikuises Madriidis meeldivalt mahlane?" küsis Ott.

"Marmelaad on mahlane nii Madriidis kui Moskvas," arvas Marta. "Mõnikord on marmelaad hoopis mustikamekiga."

Marta uuris hämarust, kuhu peitunud isikud tõmbasid ennast rohkem küüru ja korjasid kaugemaleulatuvad kehaosad koomale.

"Ega seal pimedas Onbo ei istu," päris Marta. "Või Väike Oo."

"Minu meelest mitte," sõnas Rott, pärisnimega Jott. "Mina olen Agent Rott." 

"Ja mina olen Agent Kott," teatas Ott. 

"Oh," Marta oli pisut pettunud. "Mul on siin mõned suured lumehelbed, tahtsin need Onbo poistele viia, aga nad hakkavad juba sulama. Võtke siis endale."

Ta andis ühe lumehelbe Otile ja teise Jotile.

"Sööge nad enne ära kui päris üle sulavad."

Mõlemad agendid ajasid keele pikalt suust välja ja asetasid sellele lumehelbe. Marta kadus, ei sulanud varjudega ühte ega peitunud õitsvasse sirelipõõsasse, lihtsalt kadus.

"Mul on veel palju õppida," mõtles Ott. Lumehelves ta keelel sulas veel tükk aega, ta oli ikkagi taldrikusuurune.