7.

Popu-Laura Menukate Noorte Põhiline Kool andis baasteadmisi paljudel eluks hädavajalikel teemadel. Kooli lõpetajad võisid olla kindlad oma edukas karjääris, esinedes regulaarselt nädalavahetuse meelahutusliku kallakuga teleprogrammides, kus nad arvasid külaliste nina pikkust ainult hääle järgi, või võistlesid ühtlaselt kehva lauluoskusega staariks soovijate võistlustel. 

Kooli juhataja, Popu-Laura isklikult, oli ääretult edukas ja ebamaiselt tuntud. Temast kirjutasid naiste-, meeste- ja vanurite ajakirjad. Popu-Laura fotod katsid lugematus koguses kõmulehtede esi- ja tagakaasi, sattudes mõnikord isegi kõmulehe keskmistele lehekülgedele. Põhilise Kooli juhatamine oli Popu-Laura lemmikuni.

Popu-Laura koolis õpetati noortele menuhakatistele sügava hoole ja erakordse täpsusega selliseid aineid nagu "Kuidas Teeselda Sõpru Ja Kasvatada Jälgijate Arvu", "Plastilise Kirurgia Happed Ja Alused Koduste Vahendite Abil" ning "Kümme Kindlat Tunnust, Mille Abil Ära Tunda Õiget Kosilast Valgel Ratsul".

Popu-Laura vahetas kord aastas oma Rikka Peigmehe veelgi Rikkama vastu. Sellest sündmusest suutsid kõmulehed avaldada pikki artikleid, vändati mängufilme ning teleseriaale, ja vähem Rikkad avaldasid tänavanurkadel, bussiootepaviljonides või kohvikutes häälekalt oma arvamust. Peigmehe vahetust oodati rahva hulgas sama innukalt kui vastlapäeva, vähetuntud lihtinimesed kandsid loosungeid ja plakateid ja Popu-Laura pildiga särke, pluuse, tosse ning suusamütse.

Kool oli muidugi väga kallis. Noored, kes tulevikus lootsid saada menukaks ja hiiglama populaarseks, pidid omama vähemalt kahte, aga parem kui kolme või nelja rikast vanemat, vanavanemat, onu, tädipoega, või olema troonipärimise järjekorras keskmise suurusega riigis. Raskeid rahakirste ja suuri välisvaluutadega täidetud kotte tassiti kooli kassasse iga õppeaasta alguses.

Popu-Laura, kes kandis alati kõrge kontsaga kingi, koputas briljantidega ehitud kaardikepi otsaga tahvlile. Tahvel, mida seitse aastat jutti olid poleerinud neli Tahvlimeistrit, kõlises tuntud helilooja menulaulu rütmis. Süttisid säraküünlad. Kõrged kontsad Popu-Laura jalas kasvasid mitu head vaksa kõrgemaks. Koolipäeva lõpuks olid kontsad tihtipeale nii kõrged, et ta enam ustest läbi ei mahtunudki, astus aga jälle otse aknast oma lahtisesse roosasse autosse.

"Vabandust," ütles klassinurka tekkinud Marta, "aga ma otsin Onbo maja." Klassi täitvate noorteni levis nurgast triibulise kajaka sabasule lõhna.

"Pop-pop!" hüüatas Popu-Laura. Terve klassitäis tulevikus vägagi menukateks pürgivaid silmi, kõrvu ja ninu vaatas, kuulas ja nuuskis klassinurka, mida Marta pisut häbelikult täitis. Tema ei olnud kunagi olnud eriti edukas, ta ei olnud meeletust menust isegi huvitatud.

"Pop-pop-pop-pop!" kiljatas kooli juhataja tahvli ees. 

"Pop-pop-pop-pop," kordasid õpilased.

"Jah, poppadi popp teilegi," kummardas Marta. "Mina olen tegelikult Marta, mitte pop. Tundub, et siin küll Onbo maja ei ole."

Marta põlletasku piuksus kahtlaselt. Pussnuga kukkus kolinal põrandale.

"POP!" hüüatasid edust unistavad lapsed kooris.

Pussnuga maast kokku korjates ja piuksuvat taskut käega kinni hoides avas Marta klassiukse.

"Head aega," sõnas ta viisakalt.

Klass täitus noorte erutatud pobinaga: "Pop-po? Poooo ... pop-pop! Popop. Popp, popp, popp."

Akna taha ilmusid kõrvalasuva Papa-Ratsi Fotograafide Ja Igat Sorti Kuulsuste Pildistajate Tehnikumi õpilaste näod. Innukalt tegid nad pilte nii kõrgetel kontsadel kõikuvast Popu-Laurast kui ka erutatud õpilastest. Mõnelgi pildistajal oli fotoaparaat tagurpidi käes, selle järgi tundis juba kaugelt ära algajad esimeselt kursuselt. 

Hoolega pildistati paljudelt loodusfotodelt äratuntavat Kohta Kus Midagi Oli Hetk Tagasi Olnud.