6.

See oli hoopis Andrese Uni, kuhu kõver valguskiir Marta välja viskas. Matemaatik Andresel oli nimelt probleem. Hästi raske on matemaatikaga tegeleda teadlasel, kes kardab numbreid. Samamoodi ei saa edukaks bussijuhiks bussikartjad, ega heaks kingamüüjaks jalatsipelgurid. Koolieas Andres numbreid ei kartnud, sest alguses on numbrid alles väikesed ja nunnud. Näiteks Kuus. Või Seitseteist. Mõlemad väga nunnud numbrid. Ja sellised pisitillud.

Aga kord matemaatikuks saades mõistis Andres, et eksisteerivad ka hoopis suuremad numbrid, väga-väga suured ja väga-väga keerulised. Ja neid Andres kartis. Iga kord kui tal tahvlil numbreid liites, astendades või korrutades hakkas tahvliserval lõpmatuse moodi asjandusi paistma, jättis Andres matemaatika sinnapaika ja jooksis kööki sooja kakaod jooma.

Ühel kolmapäeval kargas üsna süütu välimusega valemist välja eksponentsiaalne logaritm, Andres ehmatas nii, et pillas kriidi põrandale. Mitu päeva ei julgenud tahvli poole vaadatagi.

Teised matemaatikud narrisid Andrest, näitasid näpuga ja sosistasid selja taga. Jõulude ajal kinkisid talle kalendri, kus kõik kuupäevad olid asendatud eriti suurte numbritega. Andres ei julgenud kalendrit seina peale riputada, ta pani selle sahtlisse, kalendri peale aga asetas igaks juhuks veel taimede välimääraja. Taimede hulgas suuri numbreid ei olnud, ainult õied ja lehed ja juured.

Magada Andres kartis. Unes võivad tulla ligi igasugused kahtlased numbrid ja unes ei saa neid väiksemaks jagada, ega ühegi funktsiooni sisse ära peita. Tavaliselt püsis Andres magamise ajal ringjoone sees, mille keskel istus vana tuttav Pii. Pii oli alati umbes kolm koma neliteist, teda ei kõigutanud miski. 

Või siis luges köögilaua taga õhemat sorti ajalehte. Kõige parem lehekülg oli kõige esimene, sest sellel oli kõige väiksem number - üks. Teisel leheküljel oli juba suurem number, kaks, mis õige õrnalt pani Andrese vasaku jala keskmise varba värisema. Andres luges lehekülge number kaks päris jupp aega, enne kui võttis julguse kokku ja keeras ette lehekülje number kolm. Ajalehel oligi ainult neli lehekülge, aga enne kõige viimase ja kõige suuremani jõudmist ärkas Andres tavaliselt üles.

Köögivalgus särises ja hetkeks tungis matemaatiku ninasõõrmetesse mutta kinni jäänud kummiku lõhn.

"Tere," ütles Marta.

"Üks!" vastas Andres.

"Keegi ei ole mulle veel Üks nimeks pannud," teatas Marta. "Ema pani mulle nimeks Mezilaane, isa pani Aureoolia, vanaema jälle Rosanna. Alexandriina tuli täitsa omapäi kohale. Keegi isegi ei mäleta, kustkohast tekkis Tiiutuuliterje."

"Kaks," ohkas Andres.

Marta võttis põlletaskust pisikese punase kleepuva tibu: "Vaata, see on täitsa tavaline tibu, aga nad ajasid vaarikamoosi purgi ümber ja nüüd on ta lihtsalt moosine."

Tibu piuksus õrnalt ning tatsas köögilaual, jättes lauale moosiseid tibujälgi.

"Ära mu ajalehele jälgi tee," Andres korjas ajalehe laualt, voltis ilusti kokku, jättes esimese lehekülje kõige peale, et oleks ohutum. "Loogiliselt võiks arvata, et ma olen magama jäänud, selline lahendus seletaks suure tõenäosusega minu köögilaual siutsuva tibu ilmumise."

"Ma arvan sedasama," rõõmustas Marta. "Kui sul terasid on, siis anna tibule süüa. Isegi magades tuleb väiksemate eest hoolitseda."

Andres tõstis tibu praeguseks juba üsnagi kleepuvalt laualt ning viis ta kraanikaussi pesusse. Tibu toksis kraanist voolavat vett ja siutsus. Tasapisi muutus ta päris kollaseks ning tuntavalt vähem kleepuvaks.

"Kaks korda kaks on neli," arvutas Andres tibu õrnalt silitades. "Mul peaks kapis kaerahelbeid olema."

"Ma tegelikult otsin Onbo maja, kuhupoole see jääda võiks?" uuris Marta.

Matemaatik Andres kehitas õlgu: "Siin küll ühtegi sellenimelist ei ela. Ma isegi ei tunne teda, kuigi meil Instituudis on üsna veidrate nimedega teadlasi. Kuus miinus viis."

"Ah, hea küll," Marta sobras põlletaskus. "Äkki on sul tarvis paari pussnuga?"

"Milleks mulle pussnuga?"

"Noh, Pilveke sadas neid õue peale ja nüüd pole neid enam kuhugi panna."

Marta sobras edasi. "Või siis paari nulli?"

"Oh, nullid mulle küll meeldivad," teatas Andres. "Nullid on nii armsad ja väikesed ja nunnud. Ma ei karda nulle üldse!"

"Vot kui tore!" Marta tõstis taskust köögilauale suure peotäie nulle. Mõned ühed olid ka seas, märkas Andres. 

"Head aega, tibu," lehvitas Marta. "Head aega, sajad."

Väga kollane ja pehme tibu sõi hoolega kaerahelbeid. Matemaatik Andres sobras õnnelikult nullihunnikus.