5.

 

Marta enam korralikult nägusid vaadata ei tahtnud, läks muudkui lupsti jälle ääremaale, ja see Unele ei meeldinud. Märkimisväärne osa inimkonnast suutis korralikult magada, vaatas korralikult igal öösel näod ära ja tõusis hommikul korralikult üles. Aga mõni pidi ikka valguskiiri näppima, vaarikaid jahtima ja pussnuge sadama. Uni oli ometi valguskiire külge tagasi riputanud hoiatavate kirjade ja pealuudega kaunistatud sildi, mis magajaid kenasti eemale peletas. Ainult Marta ei vaadanud silti. Ei lugenud silti ega uurinud peade luid.

Ääremaa, mis asus Unemaast veel edasi, ääre poole, oli koht, kuhu enamik inimesi oma elu jooksul ühtegi jalga ei tõstnud. Paljud olid liiga väsinud, et Une juures veel ringi vahtida. Paljud vahtisid, kuid lugesid hoiatavad sildid läbi ja otsustasid mitte ohtlikke kiiri näppida. Mõned, nagu Marta, said tee selgeks ja hakkasid igal ööl Ääremaad külastama. Ja siis olid veel üksikud, nagu Onbo, kes ei tulnudki ääremaalt enam tagasi.

Uni tuhnis põhjalikult tööriistakastis. Ta leidis suure toruvõtme, paar lehte liivapaberit ja raskest malmist kuvalda. Võtme ja paberi viis ta kiiresti valguskiire juurde, aga malmist kuvalda oli nii raske, et seda sai ainult väga aeglaselt mööda põrandat lohistada.

Uni nohises. Ta võttis liivapaberi ning lihvis valguskiire õhemaks. Ta võttis toruvõtme ning keeras valguskiire kõveraks. Ta võttis kuvalda, või noh, üritas võtta, see oli ju hirmus raske.

"Mida sa teed?" küsis Marta.

Uni keeras ennast ehmunul ringi: "Mina ei tee midagi."

Marta ulatas Unele purgi: "Ma tõin sulle moosi. See on vaarikamoos."

"Aitäh," pomises Uni.

Marta piilus Une selja taha: "Tahad, ma aitan sul kuvaldat tõsta? Sa ise ei jõua ju, kas sa hommikul ikka putru sööd? Pudrutaldrik tuleb tühjaks süüa, siis saad tugevaks. Pane moosi ka peale!"

"Ee ..." sõnas Uni häbelikult. "Moosi … jah, muidugi."

Ta krabas ühte kätte liivapaberi ja teise toruvõtme. Kolmandas käes hoidis ta moosipurki. Kuvalda jäi üles võtmata, sest neljandat kätt Unel ei olnud.

"No hea küll," lehvitas Marta. "Ma siis lähen."

Uni kratsis kukalt. Valguskiir, nii õhuke ja kahtlaselt kõver, vilkus siniselt ja punaselt ja lillakalt. Marta kadus. Surnupealuuga hoiatussilt pilgutas kelmikalt ühte silma.

Küsimus jäi siiski õhku rippuma. Kuhu Marta läks? Ääremaale küll mitte. Küsimus vehkis jalgade ja sabaga, üritades õhus allapoole laskuda, mingisuguse tasasema pinna peale. Maa näiteks.