4.
Onbo väike maja oli otsast otsani vaarikamoosi täis. Punase lõhnava sisuga purgid olid vallutanud ka kuuri ja maja vahelise muru, väiksemaid purke jätkus isegi maja katusele. Poisid jooksid vaarikamoosipurkide vahel, ronisid purkide otsa ja hüppasid purkidelt alla. Sabad olid neil kogu aeg vaarikamoosised, kuigi Onbo saatis neid taas ja taas lähedalasuvasse ojja sabu pesema.
"Ole kena, vii paar purki Välgule ja Paugule," palus Onbo.
"Hea küll," noogutas Marta.
Ta krabas sülle ühe paraja moosipurgi, millele Suur Oo ja Bee olid kleepinud kena kirju sildi kirjaga "Metsikust Vaarikast tehtud moos. Koostis: Vaarikas (metsik), suhkur (ei ole metsik). Süüa lusikaga". Väike Oo veel kirjutada ei osanud.
Oli mõnusalt soe, ainult üks Väike Valge Pilveke uitas taevas.
"Ma tahaksin kangesti sadama hakata," sõnas Pilveke, sättides ennast otse Marta ja tema moosipurgi kohale.
"See küll hea mõte ei ole," arvas Marta. "Vihm teeb ju riided märjaks. Mul ei ole isegi vihmavarju kaasas."
"Aga ma väga tahan," jonnis Väike Valge Pilveke.
Marta pani purgi sülest maha ja uuris Pilve tähelepanelikult: "Sa oled vihma jaoks liiga väike ja liiga valge."
"Ei ole."
“Minu meelest oled.”
“Ei, ei, ei, ei ole!”
"Oled küll. Tead, ma viin selle moosi Välgu ja Paugu juurde, las nemad otsustavad."
Ennast kõigest väest suuremaks ja mustemaks punnitav Pilv pea kohal, astus Marta edasi. Välk ja Pauk elasid normaalse suurusega majas, kuhu mahtus isegi mitu purki magusat moosi.
"Pilveke," seletas Marta majaomanikele, "tahaks sadada, aga ta on nii pisike ja nii valge, et ühtegi piiska temast ei tule."
"Ma olen juba palju suurem ja mustem," ajas taevas hõljuv Pilv põsed punni (ei olnud palju suurem).
Välk ja Pauk naersid: "Pisike pilveke, ära muretse, meie aitame sul ühe korraliku saju valmis teha!"
Nad lendasid taevasse Pilve juurde. Välk sähvis agaralt. Siuh! Säuh!
"Oioi," kiljatas Pilv.
Pauk kõmises tõrrepõhjast tuleva häälega. Põmm! Kõmm!
"Jeerum küll!" ehmatas Pilv.
Pilv läks tunduvalt mustemaks ja kasvas samuti märgatavalt suuremaks, kuni kattis päikese päris ära. Välk ja Pauk jätkasid ergutamistantsu.
Hakkas kerget vihma sadama.
"Aitab küll," hõikas Marta. "Juba sajab!"
Aga Pauk kõmises nii kõvasti, et nad ei kuulnud midagi. Pilv kasvas edasi ning mustenes igast otsast. Muutus hämaraks. Marta võttis ukse kõrvalt vihmavarju, vähemalt ei saa ta märjaks.
Vahelduseks tibutas. Marta pani vihmavarju kinni. Vihmavarjust ei ole tibude vastu sugugi abi. Tibud on ju kollased ja pehmed, neid pudenes õue peale terve tibuparv.
Välk tegi ühe eriti ereda ja kauni sähvatuse. Tibutamine lõppes. Nüüd sadas sadasid. Marta vaatas otsivalt ringi, vihmavarju kõrval oli õnneks ka sadavari. Sadasid, mis koosnesid ühest ühest ja kahest nullist, pudenes taevast alla mitusada, mõned jäid nullepidi kuuse otsa kinni ja osa kukkus maha tagurpidi. Marta aitas nad jälle jalule.
"Heihei," vehkis ta Pilvele, "ära rohkem küll saja!"
Ei kuulnud teda Välk, ei näinud teda Pauk. Pilv muutus mustaks nagu pigi ja kasvas veelgi suuremaks. Hakkas sadama pussnuge. Pussnoad on teravad ja võivad tibudele, kes on kollased ja pehmed, haiget teha. Marta leidis ukse kõrvalt pussnoavarju, korjas tibud õue pealt kokku ning aitas nad tuppa, kus pussnuge ei sadanud. Kolisedes kukkusid pussnoad katusele, kolisedes veeresid nad vihmaveetoru mööda alla murule. Paljud sajad lõiguti nullideks ja ühtedeks, kuigi enamik suutis kuuskede vahele pageda.
"See vihm ei kõlba kuhugi," kurjustas vana Kuusk, kelle varjus kükitasid üks ehmunud tibu ning paras peotäis sadasid. "Kui mina veel noor võrse olin, siis sadas ikka korralikku vihma, mis koosnes veest ja kosutas suvel kuivavaid taimi. Nüüd aga sajab pussnuge!"
Õnneks said pussnoad otsa. Langes suuri valgeid lumehelbeid, mis allapoole hõljudes üksteisel kõvasti ümbert kinni võtsid, süleledes ja kallistades. Teiste helvestega ühinenud helbed moodustasid suuremaid ja kaunemaid mustreid. Marta püüdis mitu helvest keele peale. Aina suuremaid lumehelbeid langes, mõni oli juba taldrikusuurune. Üks eriti suur lumehelves langes kuuse peale.
"See lumi ei kõlba kuhugi," kurjustas vana Kuusk. "Lumehelbed peavad ometi väikesed olema. Kui mina veel kuusekoolis käisin, siis me korjasime okste peale palju lumehelbeid, tegime neist lumepalle ja viskasime lumepallid koolimaja korstnast sisse. Aga nüüd on helbed suured nagu taldrikud."
Selleks ajaks oli Suur Must Pilv ennast tühjaks sadanud. Marta pani lumevarju ukse kõrvale tagasi. Toas siblivad pehmed ja kollased tibud olid vaarikamoosi purgilt kaane maha ajanud ning muutunud üleni punaseks ja magusaks.
