3.
Äratuskell plärises ja kolises ja helises ja lõi kõva pauguga trummi. Sellist lärmi Uni ei kannatanud ning ta läks ära. Saabus hommik.
Tavaliselt ei jäänud Une näod hommikuks meelde, kohe kui silmad lahti läksid, nii oli kogu öö jooksul nähtu peast pühitud. Justkui virk koristajatädi oleks tolmuimeja ja niiske lapiga une näod kokku pühkinud, tsinkplekist ämbrisse kokku tõstnud ja õue viinud.
Aga seekord oli Martal kõik täpselt meeles. Onbo ja tema neli poissi, triibuline suur Oo, ruuduline Enn, täpiline Bee ja väike loheline Oo. Ja nende sabad. Igaks juhuks kontrollis Marta veel kord. Ei, temal tõesti saba ei olnud.
Õhtuks oli muidugi mälestus juba pisut tuhmunud, eks päeva jooksul oli tarvis ka palju toimetada, ringi joosta, jäätist süüa, keksida ja kukerpallitada. Kõrgele ja kaugele ulatuvat valguskiirt mäletas Marta hästi, niikui magama jäi, nii ka kähku valguskiirest kinni haaras. Ei jõudnud Uni veel hoiatadagi, tegi ainult suu lahti, juba oligi Marta läinud Onbole külla.
Seekord ei tulnud isegi Välk ja Pauk tema saabumise auks pikselööke ega kõuekõminat tekitama. Välgul oli pluusi sisse suur auk kärisenud (teravate okastega roosipõõsast läbi ronimine pole naljaasi) ning nüüd üritasid mõlemad Niiti Nõela taha ajada, et auk kinni õmmelda.
"Mine ometi..." palus Välk.
"...Nõela taha," jätkas Pauk.
"Ei taha ja ei lähe," teatas Niit upsakalt.
Nii seisis Marta maja ees ilma Välguta ja ilma Pauguta. Onbo maja ei olnud suur. Maja ei olnud isegi keskmine. Ta oli üsna pisike, või lausa tilluke. Marta pidi kummardama, nina peaaegu vastu maad, et ulatuks maja uksele koputama.
"Kes seal on?" kostus majast Onbo hääl.
"Mina olen, Marta, tulin teile külla," vastas Marta rõõmsalt.
"Üks hetk!" hüüti majast.
Majas algas suuremat sorti trügimine ja sagimine. Kostus summutatud lauseid, nagu "Oota, see on minu jalg", "Pane samovar voodi alla", "Sada pada küülib lada". Paigast nihkusid erineva suurusega mööbliesemed, mõned õrna häälega taldrikud ja kruusid kukkusid kilde loopides põrandale.
"Ma võin hiljem tagasi tulla," pakkus Marta.
"Kohe, kohe, juba olen uksele palju lähemal," teatati majakese seest.
Lõpuks uks praotus ja Onbo astus õuele. Tema juuksed olid sassis ning vestitaskust turritas välja puust pannilabidas.
"Ohoh, Bensiinaara Kunstisaalia Ahkuivaffa Hinnasildike Mammamiia isklikult meie pisikese tare uksel," tervitas Onbo.
"Öelge parem Marta," ütles Marta.
"Pidime just hakkama pannkooke küpsetama," seletas Onbo soengut ja pannilabidat sirgeks sättides. "Poistele pannkoogid väga maitsevad."
"Mulle ka pannkoogid maitsevad," naeratas Marta.
"Me võime siis kõik koos pannkooke süüa," arvas Onbo. Ta mõõtis Marta pealaest jalatallani pilguga üle, siis vaatas kahtlustavalt oma väikest maja. "Õues, teeme parem värske õhu käes pannkoogipikniku."
Marta vaatas väikest maja samavõrra kahtlustavalt: "Muidugi õues. Ja pannkookidele paneme moosi peale. Vaarikamoosi."
"Vaarikamoosi!" ahhetas Onbo.
"Kas teile ei maitse vaarikamoos?" uuris Marta. "See on ju nii hea magus ja hea vaarikamaitseline."
"Maitseb, maitseb," noogutas Onbo. "Lihtsalt… vaarikad on väga metsikud … ja nende püüdmine … " ta kummardus Martale lähemale ning jätkas sosistades. "Nad on ohtlikud … võivad hammustada."
"Issi läheb vaarikaid püüdma!" hüüti majast.
"Äla mine, vaalikad hammustavad!" palus Väike Oo.
Onbo paotas pisut väikese maja uks, torkas ühe käe majja ja sobras hetke. "Kuhu ma oma vaarikavõrgud pannud olen?" pomises ta.
"Vaarikavõrgud on kuuri all," teatas Suur Oo.
"Ah, muidugi" viipas Onbo. "Kuuri all! Tuleb meelde. Sipelgalüpsiku juures"
Marta ja Onbo kõndisid üle õue kuuri alla. Kuur oli suur ja lai ja kõrge. Palju suurem kui maja. Laiem kui maja. Kõrgemgi! Kuuri all oli palju vajalikke asju, kenasti riiulitele laotud. Maaparanduspliiatsid. Käterätiplätud. Suured Vaibaküünetangid. Ning mõned tühjad kopsikud ja puust nikerdatud vapsikud ja möödunudaastased pupsikud. Ühesõnaga, asjad, mida majapidamises tarvis oli, aga mitte liiga tihti.
"Nii suur kuur," imestas Marta.
"Mõned kuurid on suured, teised kuurid jälle väikesed," teatas peadpidi vahel vajalike esemetega kaetud riiulite vahele kadunud Onbo elutargalt. "Nonii!"
Ta tiris välja peenest nöörist punutud vaarikavõrgud. Juba kiviajal oli vaarikate püüdmine olnud meeste töö, kuna vaarikad ja mammutid olid hirmus suured ja rasked. Kui mammuteid loobiti rohkem ketaste või odade või kivist tahutud kirvestega, siis vaarikaid ei olnud mõtet odadega torkida. Nad läksid ju kergesti katki ja siis voolas magus vaarikamahl maha. Vaarikaid püüti ikka võrkudega.
"Ole nüüd hästi tasa," ütles Onbo vaikselt, kui nad olid varjulisemasse metsaalusesse jõudnud. "Vaarikatel on teravad kõrvad, nad kuulevad juba kaugelt võõraste juttu. Sellepärast ei maksa neid kõrvupidi haarata, teravad ju, võib sõrme katki teha."
Marta noogutas vaikselt.
"Ja katsu pisut vähem lõhnata," jätkas Onbo. "Vaarikatel on terav nina kah. Ära neid ninast siis hoia."
Marta üritas iseennast nuusutada. Midagi imelikku ninna ei karanud, tavaline Marta lõhn.
Põõsa tagant piiludes märkasid nad keset raiesmikku põõnavat vaarikat. Vaarikas oli suur ja punane ja nägi välja täiesti küps ja magus. Kumbki jahiline hoidis üht vaarikavõrgu otsa, tasatasa hiilisid nad norskava vaarika poole, üritades olla vaiksed ja vähemlõhnalised. Õnneks ei märganud metsik ja ohtlik vaarikas midagi kahtlast enne kui talle juba võrk ümber visati. Küll ta rabeles. Küll ta kiunus. Vehkis jalgade ja teravate kõrvade ja terava sabaga.
Puu tagant jooksis platsile Niit, tema järel katkise pluusiga Välk ja terve pluusiga Pauk.
"Ohsapoiss! Siin ..." hüüatas Välk.
"... püütakse vaarikat!" lõpetas Pauk.
Välk sähvis ja Pauk kõmises, nagu eduka vaarikajahi puhul kohane.
Pärast panid nad valge laudlina murule ning kõik sõid pannkooke vaarikamoosiga. Marta ja Onbo ja Välk ja Pauk, suur Oo and Enn ja Bee. Ainult Väike Oo sõi pannkooke vaalikamoosiga.