24.

Pühapäev. Ehk jalkapäev. Päev, mil tuhanded jalgpallifännid suurest igavusest lõualuid paigast haigutasid. Päev, mil kõigil telekanalitel kanti üle tundide viisi jalgpalliga seotud tegevusi. Näidati pikalt jalgpallureid, kes palli läheduses külili kukkusid, või kabuhirmus palli eest väljaku nurka kobarasse kogunesid ja seal värisesid. Paremaid kukkumisi korrati. Aegluubis.

Väga vanad jalgpallifännid mäletasid veel seda imelist päeva, mil viimati värav löödi. See oli ammu, väga ammu. Rohi oli siis rohelisem, lumi valgem ja pall ümmargusem. Nooremad kahtlustasid, et see oli tegelikult vanameeste poolt vana hea aja ilustamiseks välja mõeldud lugu, või olid vanamehed seda mõnest igivanast muinasjuturaamatust lugenud. Vaidlused värava väidetava löömise ja väidetava mittelöömise üle kestsid tihti terve pühapäeva, ja ega pühapäeval midagi targemat teha polnudki.

Üksikud huvilised saabusid pühapäeviti, eriti ilusa ilma korral, isegi staadionile mängu kohapeal vaatama. Mäng oli koha peal muidugi sama igav, ja hirmunult palli eest põgenevate pallurite karjed sama võikad, aga värskes õhus viibides oli võimalik lugeda ajalehte, lahendada ristsõnu, või siis kasvõi kodust ja perest eemal olles rahulikult pisut tukkuda.

Marta ja ta ema olid staadionil esimest korda. Kunagi varem ei olnud neil tekkinud vähimatki soovi raisata tuntav osa oma pühapäevast nii mõttetult. Ilm oli ilus, nad olid ostnud värava kõrvalt värvilisest putkast ämbritäie plaksumaisi ja topsitäie kasemahla. Juhuks, kui mäng ise peaks ootuspäraselt väravatevaene olema, saavad nad teha näo, et veetsid kenasti mõned tunnid värskes õhus piknikku pidades.

Marta oli täiesti veendunud, et muutused joonistustes tähendasid midagi tähtsat. Salamisi lootis ta, et tähtis asi oli Ansambliga seotud. Ehk nad laulavad staadionil. Või vähemalt jooksevad üle muru. Igatahes oli see SÕNUM!

Rahvarohkeks ei olnud võimalik staadioni siiski kuidagi kutsuda. Mõned vutihuvilised päevitasid pinkidel, püksisääred üles kääritud ja kõhuvoldid särgiserva alt välja rullitud. Osa vaatajaid sõi rasvaseid lihapirukaid. Marta oli kuulnud põnevaid versioone liha päritolust. Kelle liha, kuidas valmistatud ja kas see üldse oligi liha? Lapsed kõksisid rahumeeli reketitega sulgpalli, paar koera märgistasid pinke.

Mõni rida Martast tagapool oli sammaldunud pingi all kahtlane susa rohust, joogikõrtest ja teadmata päritolu karvadest, mis vägagi meenutas varblasepesa. Enne kui Martal õnnestus täpsemalt pesa sisukord välja selgitada, algas mäng.

Algas siiski kõigepealt mängueelne ettevalmistus. Mögafoniga onku kõmpis pinkide ette muruplatsi servale.

"Khm, austatud spordisõbrad," alustas ta. "On ääretult hea meel näha sellist entusiastlikku rahvamassi meie oma kodulinna esindusmeeskonna sportlikku etteastet toetamas."

Pealtvaatajad haigutasid. Üle staadioni lendas üks vares.

"Ja nüüd tänase mängu sponsor," jätkas mögafonionku. "Kas teiegi tunnete iga päev kirjeldamatut iha tarbida maistvat ning tervislikku rasva ja liha? Ärge muretsege, rasvaste lihapirukate abil on võimalik tarbida korraga nii rasva kui ka liha. Üks piruka sees, teine piruka peal. Ostke pirukaid juba täna!"

Onku põikles osavalt kõrvale tema pihta visatud lihapiruka eest. Mõned inimesed plaksutasid.

"Külalismeeskond ongi juba platsil. Aplodeerime!" teatas onku.

Ühesugustes särkides ja pükstes seltskond koperdas staadioniotsas asuvast uksest murule. Oli näha, et nad ei tahtnud platsil olla. Parema meelega oleksid nad olnud ükskõik mujal. Martal oli neist pisut kahju.

"Ja sealt tulevad meie omad! Hurraa!"

Teisest uksest saabus üsna samasugune hädine seltskond, nende särgid ja püksid olid küll teist värvi, kuid nende kehahoid ja näoilmed sama hirmunud. Meeskonnad võtsid sisse kohad, kohtunik vilistas ja siis alles algas mäng.

Vilet kuuldes jooksid mõlemad väravavahid kiiresti väravapostini ja kükitasid seal murule, piiludes vahetevahel posti tagant väljakut. Väljakumängijad tardusid paigale. Vares maandus väljakumurul ning asus pingsalt rohujuurikat välja sikutama. 

"Põnev," ütles ema, vaatas Martale otsa ja mõlemad naersid.

Üks mängija sammus otsejoones, üldsegi mitte kartlikult nagu jalgpalluri puhul tavaks, palli juurde. Marta jälgis teda. Osa pealtvaatajaid samuti. Kõik nad mõtlesid sama: "Oleks vahva, väga ebatõenäoline, aga siiski vahva, kui ta nüüd palli lööks."

Ja ta lõi. Pall veeres tükk maad vastaste väravale lähemale.

"Tubli," hüüdis Marta. "Löö veel!"

"Ole nüüd, tüdruk, keegi ei suuda palli kaks korda mängu jooksul lüüa," hakkas temast paar pingivahet eespool istuv kiilakas mees pahandama.

Aga jalgpallur lausa sörkis pallini. Teine löök oli veelgi tugevam. Enamik mängijaid olid hämmeldunult peast haaranud ja murule kukkunud. Paar ründajat üritasid üksteise selga ronida. Üks väravavaht hammustas posti. 

Jalgpallur jõudis uuesti pallini, seekordne löök viis palli vaid paari meetri kaugusele vastaste väravast. Kogemata pallile peaaegu ette jäänud vastasmeeskonna kaitsja kiljatas ja tõmbas särgi üle pea. Siis tõmbas ta püksid üle pea. Ja üritas sokke üle pea tõmmata.

Pealtvaatajad vaatasid nüüd kõik juba platsile. Sulgpall pudenes pinkide vahele maha. Lihapirukas jäi hammustamata. 

"Ema, ta lööb värava," sosistas Marta, silmad suured. 

"Ei usu," arvas ema, "mitu meetrit on ju veel puudu. Kindlasti lööb ta väravast mööda. Jalgpallurid oskavad jube lähedalt väravast mööda lüüa."

Nüüd oli imelik jalgpallur taas palli kõrval. Ta peatus ja vaatas metsiku pilguga ringi. Kogu staadion jälgis teda üksisilmi, isegi vares jättis juurika sinnapaika, keeras pea viltu, ning põrnitses pikalt palli ja väravat. Varesed on targad. Tuhanded inimesed televiisorite ees hoidsid põnevusest hinge kinni. Platsi ääres seisev omanik Oskar aimas halba.

"VÄÄÄÄÄRAAAV!" röökis mögafoniga onu. Kõik pealtvaatajad hüppasid ühekorraga oma pinkidelt üles, taevasse lendasid näritud pirukad ja sulgpallireketid. Solvunud vares kraaksatas ning tõusis lendu. Mitmed televiisorid kõrtsides purunesid neid tabanud õllekruuside, õllepudelite, õlleklaaside ja õllevaatide tõttu.

Paljud inimesed asusis televiisoreid pildistama, sest niikuinii pärast keegi ei usu värava löömist. Pilte tehti televiisoriekraanist, kus tablool EI OLNUD NULL! Pilte tehti televiisori kõrval seistes, lamades, naerdes ja nuttes. Televiisoritega, kus oli näidatud VÄRAVAT, täideti hiljem mitmeid muuseume.

Peatreener naeratas. Täna oli tema elu parim päev. Muidugi lastakse ta otsekohe lahti, muidugi süüdistatakse teda võidule kaasaaitamises, ja sellele vaatamata naeratus ta näol aina laienes. Sellest päevast kirjutatakse veel raamatuid ja vändatakse filme, ning tema kavatses olla iga pliiatsi ja vända juures, valmis oma isiklikke muljeid ja tarkusi jagama.

Omanik Oskar aga, näost punane, kaenlaalused higised, mõistis täie selgusega kuiväga lõppenud tema omanikukarjäär juba oli. Siin ei saanud enam vaielda, ei saanud salata, ei olnud võimalik rääkida tuulest ja viltusest väljakust. See meeskond enam kunagi platsile ei ilmu. Jäi üle ainult võit vormistada.

Ta tatsas otsustavalt lähima puurini ning naases, hoides kahe käega vikatit. Kui talle omanikuks saamisel vikat pidulikult üle anti, olid kõik kohmetunult naeratanud, et jah, noh, vaata nii on kombeks, ega seda TEGELIKULT vaja ju ei lähe. Aga siin ta nüüd oli, vikat käes, valmis iga omaniku püha kohust täide viima.