22.

Marta oli päris kindel, et tundmatu poolt talle kingitud joonistus oli katki. Et sinise juuksetuti puudumist parandada, oli Marta proovinud ise sinise pliiatsiga joonistust kohendada. Aga sinine pliiats ei teinud joonistusele kriipsugi. Siis oli Marta üritanud ettevaatlikult Ansamblisse mittekuuluvaid isikuid joonistuselt kustukummiga eemaldada. Kustukumm aga ühtegi joont ära ei kustutanud, ükskõik kui tugevalt Marta sellega nühkis.

"Veider," pomises Marta, suurest nühkimisest tekkinud kustukummipuruhunnikut laiali puhudes. "Kas proovida kääridega?"

Aga nüüd hakkas joonistus otse Marta silmade all muutuma. Seal, kus alles äsja seisid ja istusid Ansambli poisid, tekkis pall. Ümber palli olevad jooned siblisid erutatult ringi kuni võtsid äratuntavalt staadioni kuju.

"Minu Ansambel!" hüüatas Marta. "Minu kullakallis Ansambel on täitsa kadunud."

Ta jooksis ema juurde. 

"Vaata, mis minu joonistusega juhtus!"

Ema uuris pilti ning naeratas: "Sa oled pildid sassi ajanud. See ei ole ju sama pilt."

"On küll, ma ise nägin kuidas Ansamblist sai pall. Ja mittemillestki staadion."

"Noo," Marta ema ei olnud eriti veendunud näoga.

"Ema, mu pilt on katki."

"Hea küll," Marta ema tõusis ning astus kapi juurde. "Võib olla läksid pildid vahetusse, ma panin enda oma siia sahtlisse."

Marta mäletas hästi, et ema joonistusel ei olnud kujutatud mingeid staadionipalle. Hoopis klounid, lõbustuspark, ja muud sellised asjad.

"Ohoh," üllatus ema teist joonistust käes hoides. Ta näitas seda Martale ja siis uurisid nad koos mõlemat joonistust. Ja kordamööda ka. Ei, vahetusse ei olnud pildid kindlasti läinud. Mõlemad pildid oli nüüd hoopis väga sarnased, neil oli mõlemal ühesugune pall ja ühesugune staadion.

Marta terav silm märkas ka, et pildid ei olnud TÄPSELT samad, üsna sarnased küll, kuid väikeste erinevustega. Ühel pildil lehvis staadioni tagaservas lipp tuule käes, aga teisel oli sama lipp kurvalt longus. Ühel pildid istusid inimesed staadionitoolidel rahulikult oma kohtadel, teisel olid nad aga hüpanud püsti ja nende käed olid tõstetud taeva poole. Väga veider oli ka ühel pildil olev tabloo, mis Marta suureks hämmastuseks ei olnudki 0-0. Sellist imelikku seisu polnud Marta isegi unes näinud.

"Võib olla on siin mõni nupp, mida tuleb vajutada, et pilt muutuks," pakkus Marta ema.

Nad vajutasid hoolega erinevaid punkte ühel ja teisel joonistusel. Midagi ei juhtunud. Marta nühkis sõrmega ülevalt alla ja vasakult paremale, tegi joonistustel ringe ja kuusnurki. Ta isegi tõmbas keelega üle joonistuse. Joonistusel oli paberi maitse.