21.

Tütarlaps kössitas õnnetult stuudiomaja ees pargipingil. Lauljaks saamine oli olnud tema suur unistus ja produtsent isegi ei kuulanud tema laulmist. Mis ja kas ja kuidas edasi, need küsimused tiirlesid sumisedes ta peas nagu suvised porikärbsed prügikasti kohal.

"Ma sõitsin bussiga siia ainult selleks, et laulda," nuuksus ta. Tema kõrval pingil istuv üleni salli mässitud võõras, kelle saba peitis ennast pingi all, noogutas kaastundlikult.

"Bussipilet on ju kallis. Ja ma harjutasin kaua, iga päev," jätkas tütarlaps, "nüüd ma olen laule pilgeni täis, ja kui ma neid lähemal ajal ära ei laula, lähen ma lõhki!" Ta silmad pilkusid niiskelt. Olukord oli täbar. Siis tõusis ta otsustavalt pingilt.

"Ma laulan siis vähemalt teile!" teatas ta. Pingilistuv sallikandja võttis kuulamiseks sobivama asendi.

Ja siis tütarlaps laulis.

Päris alguses oli tema laul pisut katkendlik, nagu oodates, et tal kästakse see jube lärm kohe lõpetada, aga tundus, et kuulajale laul täitsa meeldis. Nii ta siis jätkas, aina hoogsamalt, lastes lõpuks kõik kokku kogunenud laulud valla.

Ta laulis soojast suvest ja suurest sinisest taevast, kus lendasid kiiresti vidistavad linnud. Pargiteedel puhus meeldivalt soe tuuleke ning viimased pilveräbalad põgenesid kiirustades silmapiiri taha. 

Ta laulis laulust ja tantsust ja rütmist ja veel teisest tantsust, ja tema jalg tatsus ja nende ümber kogunes teisigi tatsuvate jalgadega inimesi. 

Ta laulis üksindusest külmal talveööl, kõrgetest lumehangedest ja jäälilledega kaetud akendest. Kuulajatel jooksid külmavärinad mööda selga. Meeldivalt soojast suvetuulekesest oli jäänud vaid kauge mälestusmärk. Väiksemad, veel lapsemõõtu kuulajad vaatasid otsivalt ringi, lootes, et ehk langeb juba lumehelbeid ja ehk on võimalik peatselt asuda lumememme ehitama. Porgand, teadsid lapsed, käib ninaks.

Ta laulis kevadest, kui kogu loodus puhkeb ühekorraga õide, kui iga loom ja lind ja inimene otsib pesakohta, kui alles hommikul puhkenud õite uimastavalt magus aroom täidab sõõrmeid. Sirelid ja jasmiinid ja kibuvitsad õitsesid. Mesimummud põrisesid. Liblikad vehkisid tiibadega.

Siis laulis ta kaugetest maadest, ja eksootilised maitsed täitsid kuulajate suid, liivastel pargitänavatel astusid aeglaselt kummalised loomad, pinkide vahel tunglesid turbanid ja sultanid ja kummalises keeles kauplevad kaupmehed pakkusid kummalist ning tõenäoliselt kallist kaupa. 

Veel laulis ta meremeestest, kes keset külma tohutut ookeani, mäekõrguste külmade lainete keskel, mõtlesid kodusadamast ja kodusadama kail seisvast tüdrukust, ja pargitäis inimesi sai üleni märjaks sellest soolasest ja külmast veest. See tüdruk kail ei mõelnud seejuures meremehest, vaid veekindlast jopest.

Puudel ja põõsastel vidistavad kuldnokad jäid kuulama, otsustades lauludest pikemaid või lühemaid viisijuppe laenata ja edaspidi isegi proovida. Tümpsuvates autodes möödakihutajad muidugi ei kuulnud midagi üle mitmesajavatise tümpsumise, aga neilgi oli korraks veider tunne. Tunne, mis kiiresti möödus. Tümps tapab tunded kiiresti.

Seal pargis sai tütarlapsest laulja. Laulja, kellel ei ole tarvis produtsenti ega abiprodutsenti. Ei mikrofone ega võimendeid ega välkuvat ja paukuvat tulevärki pea kohal. Laulja, kes ei pea hööritama puusi, paljastama sääri või välgutama naba. 

Laulev laulja.

Pärast kuulajad plaksutasid. Mitmel olid silmad märjad, võib olla külmast ja soolasest ookeaniveest. Pingil istunud sallikandja plaksutas samuti ning kinkis joonistuse, mille laulja kohmetunult taskusse peitis. Kuldnokad asusid laenatud viisijuppe proovima.

Avatud aknal tardunult seisev produtsent Paul pühkis külma higi. See oli olnud üks jubedamaid kogemusi tema elus. Teist korda ei kavatsenud ta seda läbi elada.

Bussis kodu poole sõites voltis laulja joonistuse lahti. Sellel oli ööbik, paksu põõsa sees, keset kuuvalget ööd, vaevumärgatav. Aga ööbiku laul oli pildid väga hästi nähtav.