20.

Suurema osa telesarjade salvestamisel tekkivatest vabadest hetkedest suutis lavastaja Lembit täita rääkides oma probleemidest kaalulangetamisega. Ta oli paks, ja talle meeldis maiustada. Tohutu suhkrukogus, mille ta suhkrustatud mullijookide, suhkruga kaetud saiakeste, suhkruküpsiste ning kommidega päeva jooksul sisse sõi, pidi ometi kuhugi ladestuma. Kui saabus järjekordne päev, mil riided enam hästi selga ei mahtunud, asus lavastaja meeleheitlikult järjekordse dieedi kallale. 

Seekord oli ta avastanud mulladieedi. Keegi oli seda soovitanud, sest kellelgi olla sellest kasu olnud, ja keegi teadis täpselt, kuidas mulladieet just see ainuke ja õige oli. Ükski arst selle teaduslikku toimimist ei kinnitanud, vastupidi, arstid olid hoiatanud ohtlike tervisehäirete eest, mis pideval mullasöömisel tekkida võivad. Mis muidugi tõendas mulladieedi sajaprotsendilist paikapidavust! Kõik teadsid ju, et arstid olid üleilmsete ravimifirmade kannupoisid, kelle ainuke eesmärk oli haigeid piisavalt kaua elus hoida, et saaks neilt viimase kui raha välja petta.

Mulladieet oli põhimõtteliselt väga lihtne, tuli süüa ainult mulda. Mulda võis süüa niipalju kui isu oli, kuigi mulda oli nii halb süüa, et ega väga palju seda süüa ei tahtnudki.

"Muld," kuulutasid mulladieedipooldajad tähtsalt, "on looduse orgaaniline komponent. Mullast sirguvad taimed ja taimedest toituvad loomad, ehk kogu elutegevus baseerub mullal. Jättes vahepealsed, mittevajalikud astmed, nagu taimed ja loomad, välja, saame tarbida otse mullas olevaid rikkalikke toitaineid. Muld on puhas ja ei tee paksuks."

Lembit uskus küll, et muld paksuks ei tee. Esiteks, see PÄRIS hea muld, mis kaalu päriselt langetab, oli väga kallis. Ei tohtinud ju niisama oma köögiviljapeenrast labidaga endale mulda sisse kühveldada, eieiei, sellise koduaia mulla aura oli juba hägustunud ja temas olev vägi rüvetatud. 

Õiget mulda pidi ostma ainult õigest kauplusest, kus säravad kristallid peegeldasid inimese hinge, kaunistatud kaardid ennustasid inimese tulevikku, ürgsete sümbolitega kaetud ripatsid kaitsesid teda kurja silma eest ja muld langetas tema kaalu. Seda mulda müüdi pisikestesse paberkottidesse pakituna, mille peal olid Jõusõnad. Võõras keeles. Võõrkeelsed Jõusõnad olid tegelikult hoiatus, et pakikese sisu ei ole mõeldud söömiseks.

Siis muidugi maitse. Muld nimelt maitses nagu muld. See oli jälk.

"Kujuta pilti," seletas lavastaja parasjagu Marta emale, "mulda, tuleb välja, on erineva koostisega ja selline muld, mis ühele kaaluhoidjale ideaalselt sobib, ei pruugi teise auraga harmoneeruda."

"Kas aura on siis mullast tehtud?" imestas Marta ema.

Lembit naeris. "Aura on ainus tõeline kaitse kõikide inimest ähvardavate välismõjude vastu. Viirused, mürgid, needused, autod. Piisavalt tugeva aura korral ei suuda need ohud iial aurast läbi tungida ega organismi kahjustada."

"Aura kaitseb siis autode eest?"

"Kui on selge ja värviline nagu vikerkaar kastepiisas hommikusel heinamaal, siis muidugi. Sinul, ma kardan," Lembit põrnitses hetke Marta ema. "Sinul nagu õiget aurat polegi. On vaid mingi hall vari, mis võib vabalt tekkida katkisest prožektorist stuudio laes. Ma võin soovitada professionaalset Auravabastajat, kes vaid paarikümne seansiga suudab su aura selgemast selgeks lihvida."

Marta ema juba aimas, kuhu jutt tüürib: "Ja see lihvimine maksab raha."

"Oo jaa," naeratas lavastaja. "Elu on kallis lõbu."

"Ma lähen toon külmikust oma lõunasöögi." Marta ema tõusis, Lavastaja Lembit ei üritanudki oma suhkrust küllastunud keha püsti ajada. Tema ees väikesel laual oli paberkotikeses muld. Ja väike kadakapuust lusikas.

"Hea muld, kasulik muld," pomises lavastaja mulda põrnitsedes, ja hüüdis siis Marta emale. "Sa oled juba niigi peadpidi külmikus, ole hea, too mulle mu tilgad."

Marta ema tõi omale kotleti ja peedisalati ning Lembitule tema tilgad.

Peale mulla tarbis Lembit ka vett. Jah, nagu arvata võib, ega see ÕIGE vesi ei olnud siis mingi niisama taevast kukkuv või mõnest suvalisest allikast maa peale valguv vedelik. Õiget vett toodi kaugelt maalt lennukiga ja see oli pakitud imepisikestesse plastkotikestesse, mis olid pakitud tosinakaupa vähe suuremasse plastkarpi, ja paar karpi käisid omakorda kokku jälle suuremasse plastkotti. Selles plastihunnikus oli kokku üks paras lonks tervistavat vett.

Marta ema sõi peedisalatit. lavastaja uuris ikka veel mullakotti ja veekotti. Ta paks nägu oli õnnetu. Talle meenus joonistus, mille ta hiljuti oli oma laualt leidnud, küll seal oli ikka olnud maitsev leivapäts. Lavastaja Lembit oli pilti lakkunud ja limpsinud, ja nurgast hammastega näksinud. Lõpuks jäi pildil olevast leivapätsist järgi ainult joonistatud puru.

"Kui muld ja vesi kokku segada, tekib pori," mõtles Lembit. Kuigi ta kõht korises, ei olnud tal isu. Kotlet lõhnas Marta ema käes meeletult. Ka peedisalati õrn aroom hõljus õhus.