2.

Kõmatas kõu ja sähvis välk. Mitte kusagilt ilmunud usin tuulepuhang võttis maast seljatäie tolmu ja viskas selle õhku. Karvad särisesid suuremate ja väiksemate olendite kasukates.

Mezilaane Aureoolia Rosanna Tiiutuuliterje Alexandriina, kelle kõrvad ikka veel huugasid sellest kõrvulukustavast kõuekõminast ja kelle silmad alles virvendasid silmipimestavalt heledast välgusähvatusest, astus valgusetriibust välja. Ta turtsatas tolmusesse õhku.

"Tripsahh!" ütles ta pisut üllatunult, kuid samas suhteliselt sõbralikult. Või vähemalt umbes nii see turtsatus pealtvaatajatele ja möödakäijatele ja salakuulajatele kostis, kui kõik nad parasjagu turtsatuse läheduses olema juhtusid.

"Sa vist tahtsid öelda Tervist," pakkus oma särisevatest karvadest tolmu välja kloppiv olend, kes sealsamas turtsataja kõrval seisis.

"Jah, muidugi," noogutas Mezilaane Aureoolia Rosanna Tiiutuuliterje Alexandriina. "Kuigi iseenda turtsatuse peale pole üldjuhul kombeks tervist soovida."

Olend oli oma karvadest särina ja tolmu välja kloppinud. Mõlemad kõmpisid solvunult minema.

"Ja mis Su nimi on?" uuris ta,

"Mezilaane Aureoolia Rosanna Tiiutuuliterje Alexandriina," ütles Mezilaane Aureoolia Rosanna Tiiutuuliterje Alexandriina uhkelt. Oma nime pähe õppimine oli tal kaua aega võtnud. Väga kaua aega. Väga.

"Misasi?" pomises olend.

"Mezilaane Aureoolia Rosanna Tiiutuuliterje Alexandriina," kordas Mezilaane Aureoolia Rosanna Tiiutuuliterje Alexandriina. "Mezilaane. Aureoolia ..." ütles ta uuesti, selgemalt ja aeglasemalt.

Olend vehkis käega: "Ei, see jääb ära. Keel kulub lühikeseks ja päike kustub taevas enne kui kogu see kohutav nimepundar välja öeldud saab."

Mezilaane Aureoolia Rosanna Tiiutuuliterje Alexandriina mossitas natuke. Muidugi, enamik inimesi, kellega ta kokku puutus, ei suutnud tema nime tervikuna meelde jätta. Mistõttu sageli pöörduti tema poole kasutades vähem või rohkem sobivaid asendusnimesid nagu Tüdruk, või Kuulesina, vahel ka lihtsalt Hei. Väga harva kasutati eksootilisemat sorti pöördumisi, näiteks Taburetipealistuja või Missaseisadsealnagutotakas.

Olend pani käed rinnal risti ja vidutas pisut silmi: "Sa oled Marta."

"Mulle meeldib Mezilaane Aureoolia Rosanna Tiiutuuliterje Alexandriina rohkem," pomises Marta. Tegelikult ta ei tahtnud pikka vaidlust oma nime üle tekitada, pealegi oli Marta tükk maad kobedam nimi kui Kuulesina.

"Ja mis Teie nimi on?" küsis ta viisakalt. Omaette Marta lootis, et olendil on ka selline erakordselt pikk ja segane nimi, mis ei jää kuidagi meelde, siis saab talle ka nina peale määrida lühikeseks kuluvat päikest ja taevas kustuvat keelt.

"Mina olen Onbo," ütles olend.

Nojah, seda nime küll enam lühemaks teha ei ole võimalik, mõtles Marta. Sellest jääks siis alles ainult O või N või B. Mis oleks üsna totter. Kellegi nibi ei saa olla ainult Oo.

"Kas siin alati välgub ja paugub sedasi?" päris Marta.

"Muidugi mitte…" teatas Välk.

"... mõnikord me …," jätkas Pauk.

"... teeme nalja ..."

"... ja ei pauguta ..."

"... mitu päeva ..."

"... kuigi oleks põhjust!"

Mõlemad itsitasid ulakalt ning jooksid käest kinni hoides puude vahele.

"Poisid, öelge ometi külalisele tere," hüüdis Onbo. Ilmusid neli väiksemat Onbosarnast olendit - üks oli triibuline, teine ruuduline, kolmas täpiline ja viimane sootuks roheline. 

"Need on Suur Oo, Enn, Bee ja Väike Oo," tutvustas Onbo. "Ja tema on Bizzakate Kartuliise Ausõõna Hernehirmutiina Kirphyppas."

"Tere, mina olen Marta," ütles Marta ja kriimuliste nägudega poisid teretasid vastu. 

Väike Oo naeratas laialt (kuna ta Err tähte veel ei osanud, siis tegelikult "naelatas") ja osutas Marta suunas näpuga: "Sul ei ole saba!"

"Ei ole jah," sosistasid suuremad poisid. "Ei tea kuhu ta saba kadunud on? Äkki jäi ukse vahele? See võis küll valus olla. Võib olla mõni suurem vend astus ta saba peale, suuremad vennad ikka vahel kiusu pärast teevad väiksematele liiga. Ei tee kiusu pärast, vahel ehk kogemata! Ära jäta oma saba siis keset teed ripakile."

Marta mõtles pisut: "Muidugi ei ole mul saba. Ma ei ole ju linavästrik ega krokodill ega toidupoe kassa."

Poistel, muuseas, olid kõigil sabad taga. Isegi kõige pisemal, Väikesel Ool oli oma saba, küll peenike ja roheline ja üsna lühike, aga täitsa saba moodi. Marta oleks hea meelega endale ka saba tahtnud, aga saba ei olnud kunagi vedu võtnud ega kasvama hakanud.

Poisid võtsid kätest kinni ning tantsisid ümber Marta, kolmel juhul naerdes ja ühel juhul naeldes. Tantsu juurde käis ka lauluke: 

"Igaühel oma saba, 

igaühel oma naba, 

kõigil on ka jalalaba, 

sabatus on ajuvaba!"

Kiiresti jalgadega vehkides vudis neist mööda Linavästrik. Pajupõõsast piilus Krokodill. Toidu-, mööbli- ja kingapoodide kassades moodustusid ostlejatest pikad vonklevad sabad.