19.

Jalgpalliklubi omanik Oskar sammus ärritunult staadionimurul edasi-tagasi. Ta oli rikas ja seetõttu muretses ta pidevalt selle üle, kui palju tal parajasti raha oli. Kui raha hunnik kasvas, oli Oskar õnnelik. Aga täna ei olnud rõõmus päev.

"Neetud kabajantsikud," sisises omanik, "igavesed käpardlikud pärdikud! Nad võitsid mängu, kuigi teadsid, et tuleb hoopis kaotada!"

Oskar vedas iga mängu eel kihla. Oma klubi kaotusele panustamine oli lihtne ja tõhus meetod oma raha hulga suurendamiseks. Kõik jalkaklubide rikkad omanikud tegid täpselt sama, mistõttu jalgpallimatšid kippusid olema ääretult igavad. Üldjuhul mõlemad meeskonnad ootasid poolteist tundi, et vastane kogemata värava lööks, kukkudes kiiresti külili kui pall nende poole juhtus veerema ja nügides seda ettevaatlikult oma värava suunas. Omaväravad kihlvedudel muidugi ei lugenud, aga kui vastased vedelevad peamiselt külili murul, jääb siiski lootus, et nad on külili täpselt värava ees ja pall põrkab mõnest külili lebavast peast või jalast väravavõrku.

"Ma olen kindel, et sunnikud tegid seda meelega!" jätkas Oskar. "Lihtsalt minu kiusamiseks. Neile kohe meeldib mind kiusata."

Peatreener, kes kurvaks tehtud näoga omaniku juttu kuulas, arvas, et vaevalt nüüd ükski jalgpallur meelega võitma hakkas. Lihtsalt tugevam tuulehoog oli palli juhuslikult vastaste väravasse veeretanud. Samas, peatreenerina oli temal siiski uhke tunne ka, sügaval, peidetud kõikide pealesunnitud kaotuste ja surmigavate viikide taha. Ta tegi juba suu lahti, aga nähes omaniku näol pulbitsevat viha, pani suu kähku kinni tagasi.

"Mulle igatahes aitab," teatas Oskar. "Parem müün kõik kobakäpad maha! Kui hästi läheb, ja mul õnnestub seda jubedat võitu piisavalt kaua varjata, teenin veel kõvasti raha juurde."

Mõte rahast tekitas omaniku näole hetkeks ilme, mida oleks võinud hämaramates tubades isegi naeratuseks tunnistada. 

Nüüd otsustas Peatreener siiski sõna võtta: "Aga meil on ju mängijaid tarvis. Kui keegi väljakule ei lähe, saab vastane loobumisvõidu, või lükatakse mäng sootuks edasi."

Edasilükkamine Oskarile ei meeldinud. Paar hooaega tagasi olid kõik meeskonnad jätnud oma mehed väljakult eemale ja mängud lükati kogu aeg edasi. Mõned mängud ei olnud ikka veel toimunud, ja edasilükatud mängude peale panustatud raha ei teeninud kasumit. Mis kasu on rahast, mis kasumit ei teeni? Sama hästi võiks seda raha üldse mitte olla. 

"Aga see uus, hiljuti hankisime ju ühe?" meenus omanikule.

"Metslane?!" ehmatas Peatreener "aga ..."

"Kus ta on? Too kohe välja!" kamandas Oskar nüüd erksalt käsi plaksutades.

Peatreener vudis kiiresti väljaku otsas olevate puurideni. Kostis ebainimlikku röökimist ja üle staadioni levis lämmatavat väävlihaisu. Mõne vähehuvitava minuti möödudes hakkas üks puur üle muruplatsi omanikule lähemale veerema. Peatreener, kes ratastel olevat puuri nügis, soovis omaette, et puur oleks kergem olnud. Aga siis, kui teravad küünised puurivarbade vahelt peaaegu ta kõrva peast krabasid, soovis ta kiiresti, et puur oleks olnud hoopis tugevam. Ta märkas puuri konstruktsioonis mitmeid karjuvaid puudusi.

Omanik Oskar ootas kannatamatult, kulm kortsus, ja pühkis ajaviiteks pintsaku reväärilt seal mitte olevaid tolmukübemeid. Raha teatavasti peletab päris tolmukübemed eemale, nii et need saavad ainult vaeste riiete peale langeda. 

Viimaks jõudis puur temani.

"Ettevaatust!" ähkis Peatreener "ta on veel täitsa treenimata."

Aga omanik lõi käega, ta oli aastaid jalgpallureid kokku ostnud, neile pallimängu õpetanud, ja kui nad vanemaks saades kasutuks muutusid, jälle teistele klubidele edasi müünud. 

Tumedad silmad, mis samas kurjakuulutavalt hõõgusid, jälgisid puurist omanikku.

"Hei!" lõi Oskar jalaga vastu puurinurka. 

Puuris olev pallur urises.

"Ära urise midagi!" käratas Oskar. "Sa peaksid olema tänulik."

Lõhna järgi tundus, nagu oleks isik puuris tänulik olemise asemel asunud oma põit tühjendama. Päris täpselt ei olnud näha tema pikkade pulstunud karvade ja ümber keha mässitud räbalate tõttu. Aga sorin kostis hästi.

"Mul on terve kapitäis ilusate numbritega särke," moosis Oskar, "ja põlvikuid, igat värvi. Saapaid, häid naeltega saapaid, täpselt parajad, ei hõõru peaaegu üldse."

"Mõmm," teatas puuris olija vastuseks.

"Kust kohast ta pärit on?" uuris omanik.

"Brasiiliast ikka," seletas Peatreener uhkelt naeratades. "Kõige paremad eksemplarid tulevad ikka Brasiiliast. Sealne džungel on neid paksult täis."

Jah, seda aimas omanik isegi. Brasiiliast sai jalgpallureid osta kilohinnaga, mitte nagu need Euroopas kasvatatud eksemplarid, kelle eest küsiti väga palju raha. 

Oskari telefonid helisesid ja ta muutus kärsituks. "Ma pean minema ja raha juurde tegema. Kas saad meeskonna ikka pühapäevaks vormi?"

"Muidugi," kinnitas Peatreener agaralt. "Pesen puhtaks, annan süüa, panen särgid selga. Meeskond saab olema uhke. Ma lähen toon kohe piitsa."

Jalgpallur puuris möirgas. Kui Peatreener ja omanik eemale staadioniääres konutavate puuride taha kõndisid, jättis ta möirgamise. Selle asemel uuris ta mõtliku pilguga puurilakke roostes naelaga kinnitatud joonistust paberil, mis kunagi oli olnud valge. Pildil oli jalgpall ja jalgpalli küljes olid suured rasked rauast ahelad.