18.

Produtsent Paul vajus pehmel toolil mõnusalt tahapoole, pani käed kukla taha ja tõstis jalad risti lauanurgale. Ideaalses maailmas oleks ta suunurgas tolknenud ka sigar. Kahjuks stuudios suitsetada ei tohtinud, ega ka stuudio helikindla ukse taga koridoris, majatrepil, ega ka õues maja ees. Nii olid Tervisekaitsjad otsustanud ja Tervisekaitsjatega vaielda ei olnud võimalik.

Stuudio, koridor ja maja olid varustatud suurema hulga vinguandurite ja suitsudetektoritega, mis isegi süütamata sigari olemasolu korral viivitamatult häiret andsid ja Tervisekaitsjate kiirreageerimisüksuse kohale kutsusid. Reedeti, kui õhk juba igavusest paks, viskas Paul mõnikord majaukse ette maha mõne koni.

"Ma arvan," sõnas produtsent mõtlikult, unistades priskest sigarist, "et aeg on Ansamblil välja lasta uus lugu. Ballaad näiteks."

Abiprodutsent Aivar, kes arvuti taga klahve klõbistas, teatas: "Eelmise kuu kasuminumbrid on jah mõnevõrra langenud. Viimased kaks singlit ei ole oodatud müügiedu toonud."

"Hmm, isegi see sinine pea ei aidanud?" uuris produtsent.

"Ei."

"Aga ballaadid? Palju meil neid on ilmunud?"

Aivar jätkas klahvidega klõbistamist. "Viimane lugu oli Tantsukas. Enne seda oli Naljakas ja siis Jõulukas. Ballaade pole me sel aastal veel välja lasknud."

"Äkki peaks hoopis tegema juba ilmunud lugude kogumiku?"

Abiprodutsent raputas pead: "Ei saa, alles meil oli Kohutavalt Äge Kullakarva Kogumik."

"Hea küll," nõustus Paul mõtlikult. "Võtame siis paar ballaadi ja paneme poisid videos hästi kurva näoga seisma ning pisut määrdunud riideid kandma. Mitte liiga määrdunud, muidu arvatakse, et nad on äkki vaeseks muutunud. Vaeseid ei taha keegi kuulata ega vaadata. Mis meil tagavaraks on ballaadide osas?"

Mõlemad üritasid eemale peletada vägisi pähe tükkivaid koledaid pilte vaestest.

"Ballaadid … ," otsis abiprodutsent Aivar. "Meil on “Armastuse lahinguväli” ja “Jäägu armastus meid põrnitsema sügisel” ja “Armastus, kullakallis armastus”."

"Seda pole just palju. Teeme mõned juurde, meil on ju põhjad alles, keerame nats tempot sellel Tantsukal maha ja paneme uued sõnad peale, nagu ikka."

"Millised sõnad?"

Produtsent Paul uuris oma lauanurgal puhkavaid jalgu. Jalas olid tal ketsid.

"Näiteks ketsid."

"Ketsid?"

"Jah, ketsid ja paelad. Kuidas kets on paelaga seotud ja kui pael lahti läheb, võib kets jalast ära tulla ja siis on oht ninali kukkuda."

Aivar klõbistas kiiresti: "... ninali kukkuda. Midagi veel refrääniks?"

"Kui jalas kets, 

on süda soe, 

kui ketsi pole, 

ei miski loe!"

"Fantastiline! Fännid saavad kuude viisi siit peidetud sõnumeid otsida."

Produtsent muidugi kahtlustas, et Ansambel enam kaua vastu ei pea. Kõmuajakirjad ei olnud poiste käekäigust huvitatud, eriti peale seda kui nad kõik olid juba mõne ilusa tüdrukuga paaris olnud ja lahku läinud. Väidetavalt. Paul kratsis kõhtu. Aasta oli ka selliste bändide puhul üsna hea saavutus, suur hulk neist jäigi ainult ühe laulu peale pidama. 

Uksele koputati.

Päriselt mitte eksisteerivalt sigarilt ettevaatlikult tuhka raputades ja igaks juhuks kahtlustavalt suitsuandureid jälgides hüüdis produtsent Paul: "Sisse!"

Sisenes kohmetu tütarlaps. "Ma tahan lauljaks saada."

Paul uuris teda sõnalausumata. 

"Kas ma hakkan nüüd laulma?" küsis tütarlaps.

"Laulma? Milleks?" imestas produtsent.

"Aga laulja ju laulab..."

"Kullake," seletas abiprodutsent Aivar abivalmilt, "laulmine ei ole lauljatele sugugi vajalik. Meil on siin stuudios masin, mis teeb hääli. Igasuguseid hääli. Kui vaja, hirnub nagu hobune, või krooksub nagu konn. Nii et masin laulab, ja lauljad ainult liigutavad õiges rütmis suud. Pealegi," ta hääl kahanes sosinaks, "Produtsendile ei meeldi laulmine."

"Aga ta on ju kuulus produtsent!"

"Sellepärast ongi kuulus."

Tütarlaps oli siiski näoga, nagu kavatseks ta iga hetk ühe uhke ja valjuhäälse laulu lahti lasta. Paul lehvitas tülpinult, mille peale Aivar külalise kiiremas korras uksest välja juhatas, seletades tõtlikult: "Praegusel hetkel meil on töös eelkõige Ansambel, mis koosneb poistest ja ilmselgelt teie poisina esinemise osas on ette näha teatavaid puudusi, ja meie tütarlapslaulja Anute kvoot on kvartaalselt üsna piiratud, nii et kahjuks ja praegu janiiedasi." 

Kui uks sulgus, mühatas produtsent Paul: "Ma olen ammu rääkinud, et meil tuleks ukse juurde panna Turvamees, muidu ronib igaüks sisse ja kukub siin laulma."

Aga abiprodutsent raputas pead: "Turvamehed on kole kallid. Nad on ju suured ja tugevad ja söövad palju."

Paul tõusis, avas akna ja nautis aknataguses pargis valitsevat vaikust. Talle tõesti laulmine ei meeldinud.