16.

Marta oli suur Ansambli fänn. Õigem oleks öelda SUUR FÄNN!! Fänn suurimate tähtede ja rohkeimate hüüumärkidega. Martale meeldis Ansambel väga ja ta veetis oma vaba aja peamiselt Ansamblist mõeldes, kuulates nende laule, eriti SEDA VIIMAST!! SUPER-PARIM-MEGA!! Martal olid KÕIK Ansambli laulud peas, või noh, peaaegu peas. Vähemalt refrääne oskas ta küll järgi laulda. Ehk siis ümises kaasa ja lõi jalaga takti. Tihti valesti.

Üsna sageli pidi Marta oma Ansambli kogusid uuendama. Vähe sellest, et nad pidevalt uusi laule välja andsid, nad postitasid ka uusi pilte, vahel isegi liikuvaid. Uusi pilte tuli kindlasti osta ja siis, keel suunurgast väljas, luubiga uurida. Uusi videoid tuli ka uurida, neil oli olemas pausinupp, millega video sai vajalikul hetkel seisma panna, et siis ekraanile tardunud videopilti luubiga uurida.

Aeg-ajalt muutis Ansambel ka oma stiili. Näiteks Nunnukesel olid järsku värvitud juuksed helesiniseks, see tähendas muidugi, et pildid ja videod, kus Nunnukese pea oli pruun või valge või sootuks teist tooni sinine, ei kõlvanud enam kohe üldse. Need tuli panna silma alt ära, kaugemale kapinurka ja sügavamale sahtlipõhja, sest ainult praegune stiil oli see ainuke ja ÕIGE.

Marta võis ükskõik kellega tundide viisi Ansambli üle arutada. Näiteks, mida tähendasid TEGELIKULT nende laulusõnad, sest kõik teadsid ju, et lauludesse oli peidetud tähtsaid SÕNUMEID, mida ainult õiged fännid (FÄNNNID!! suurte tähtede ja hüüumärkidega) ära tabasid. 

Kui laulus olid sõnad nagu "Sõin mina kartuliputru pekiga", oli see raudkindel sõnum. Ansambli poisid ei söönud ju ometi kartuliputru, veel vähem pekki! Kindlasti sõid nad midagi paremat, peenemat ja kallimat. Näiteks sussi. Martale suss tegelikult ei maitsenud, ühe korra ta proovis küll, jälepaha kalamekk oli sussil küljes. Aga vähemalt oli suss kallim ning peenem ja seega parem kui kartulipuder. Ja seal ei olnud pekki! Sussi, teadis Marta, toodi Jaapanist, seetõttu oli suss üks ansamblivääriline toit, kuigi maitses pahasti.

Enamik sõnumeid, mille Marta välja selgitas, tähendasid "Ma armastan sind!" või "Sina armastad mind!" või "Me oleme nii õnnelikud ja nii armunud". Piisavalt kaua juba neid sõnumeid otsinuile, nagu Marta, oli nende leidmine uutest lauludest lausa käkitegu.

Martal oli ka terve hunnik fänninänni. Ansambli nime või logoga särke ja susse (mitte neid kalamaitselisi), peapaelu ja sokke ja kleepse ja plakateid ja helkureid ja asju, mille nime ega otstarvet Marta täpselt ei teadnudki, aga Ansambli nimi neil kõigil peal oli. Terve Marta tuba oli Ansambli nänni täis. 

Marta keksles kõnniteel, piisavalt soe päike paistis talle viltuselt silma üle majade ja üle roheliseks tõmbuvate puudelatvade. Tal oli seljas Ansambli logoga pusa ja üle õla Ansambli pildiga kott. Kui päike õige nurga alt kotile langes, säras Nunnukese sinine pea kohe hästi erksalt. Üks Ansambli refräänidest oli Martal just peaaegu õigesti õnnestunud järgi ümiseda, see kõlas umbes-täpselt nagu "mmm-mm-mm-mmm", kui ta järsku komistas kellelegi otsa. Seda juhtus ikka, kuna Marta mõtles väga tihti Ansamblile ja väga harva kõnniteel olevatele inimestele.

"Vabandage," ütles Marta viisakalt. Kuna ta sageli inimestele otsa keksis, oli kogemus talle õpetanud, et viisakalt vabandamine hoidis tihtipeale suurema otsakeksimisest tekkiva pahanduse ära.

Otsakeksitu ei öelnud midagi. Ta hoidis käes portsu pabereid ja pliiatsit ning ta sirgeldas midagi kiiresti paberile. Enne kui Marta jõudis eemale keksida, ulatati paber Martale.

"Aitäh," ütles Marta viisakalt ja võttis paberi vastu. Seal oli joonistus, millelt Marta kohe Ansambli ära tundis. Või vähemalt arvas tundvat. Kui ta joonistust lähemalt uuris, valgusid Ansamblipoiste näod kummaliselt laiali. Joonistusel piilusid Ansambli liikmete selja tagant ka teised, võõrad inimesed, nende näod jäid küll varju.

Martale joonistus täitsa meeldis, kui laialivalguvad ja kahtlaselt piiluvad näod välja arvata. Ta tahtis joonistajale mõned kasulikud nõuanded anda, näiteks Nunnukese sinise soengu kohta, sest kuigi joonistus oli musta pliiatsiga valgel paberil, tundus Martale, et sinine juus vajas kindlasti paremat värvilahendust. Joonistaja oli aga juba lahkunud, kadudes parasjagu maja nurga taha.

Joonistaja selg tundus Martale kahtlaselt tuttavlik.

Päike paistis ikka veel pisut viltuselt Marta põsele. Marta voltis joonistuse hoolikalt kokku ning pani selle Ansambli pildiga kotti, Ansambli pildiga vihiku vahele. Eks pärast ole aega arutada pildil olevate nägude laialivalgumise üle.

Marta asus kodu poole edasi keksima.

"Ei tohi!" hüüatas Lastekaitsja teisel pool tänavat ärevalt kõigi oma kätega üles-alla ja vasakule-paremale vehkides.

Marta seisatas korraks ja uuris Lastekaitsjat teraselt. Ärevaid hüüdeid rohkem tulekul ei olnud ja kätega vehkimine oli samuti hetkeliselt vaibunud. Lihtsalt prooviks keksis Marta veel paar sammu.

"Ei tohi keksida!" karjus nüüd Lastekaitsja. "Keksimine on ohtlik!" Ta asus otsejoonelt tänavat ületama, ilmselge kavatsusega Martale täpsemalt selgitada keksluse seadusetust ja kõiki varjatud ohte, mida hoolimatu keksimine võis endaga kaasa tuua.

"Ei tohi!" hüüdis Marta.

Segaduses Lastekaistja jäi keset tänavat seisma. "Mida?" 

"Ei tohi vales kohas tänavat ületada!" Marta näitas näpuga järgmisel ristmikul asuvat ülekäigurada.

Lastekaitsja haaras ehmunult peast: "Oh, oh, oh mind õnnetut! Vales kohas tänava ületamine on väga ohtlik. Pean minema tagasi! Ei, hoopis kõigepealt tuleb koostada akt personaalse indiviidi ohtlikku olukorda asetamise kohta."

Autod tuututasid keset tänavat tiirlevast ja akti koostavast Lastekaitsjast möödudes.

Marta keksis rõõmsalt edasi.

Marta ema ei olnud Ansambli fänn. Tema arvates olid nende laulud kõik täpselt ühesugused ja üldse oli kogu Ansambel väga ühe teise Ansambli moodi, mis oli popp olnud möödunud aastal. Hulgaliselt eelmise Ansambli nänni oli Martal prügikasti rännanud, kui see ootamatult laiali läks. Nänn oli üldse liiga kallis, arvas ema. Selle raha eest oleks saanud midagi kasulikku osta. Villaseid käpikuid. Või tolmuimejale parketiotsiku. 

Joonistus lebas köögilaual ja Marta oli just asunud võileiba tegema. Või oli juba leival, vaja oli veel ainult juustu ja vorsti ja sinepit ja kurki muid võileivalikke asju peale panna. 

"Kust sa selle said?" uuris ema, tundes pildil ära Ansambli ja kartes, et joonistus maksis taas hulga raha. Ta oli just plaaninud mõned siidised sallid osta. 

"See on kingitus," teatas Marta rõõmsalt, saabudes poolelioleva võileiva kõrvale vorsti ja juustuga. "See ei maksnud midagi. Üks tüüp andis selle mulle."

"Mis tüüp?" kahtlustas ema.

"Mina ei tea, tal oli paber ja pliiats. Ta seisis kõnniteel."

"Martake, ma olen ju sulle korduvalt öelnud, et võõraste käest ei tohi asju vastu võtta," hakkas nüüd ema muretsema. "Võõraid ei saa usaldada. Kunagi ei tea, mida nad sinust tegelikult tahavad. Võib olla oli ta pervert."

Marta mõtles järele: "Ta ei olnud eriti perverdi moodi."

"Aga võib olla oli ta usklik," ei jätnud ema. "Usklikud on veel hullemad! Äkki ta tahtis sind värvata mingisse veidrase usulahku, või määrida sulle pähe kirikut?"

Marta emale oli ükskord rongis aktiivne usklik külje alla trüginud ja teda terve tee oma õudse usujutuga piinanud. Mälestus sellest jubedast kohtumisest painas ema tänini.

“Mulle tundub,” sõnas Marta mõtlikult, “et ma olen joonistajaga juba varem kohtunud.”

Ta uuris mõnda aega joonistust. Seal ei paistnud olevat midagi usuteemalist, ei riste ega ingleid, ei kuradeid ega kahtlasi maailmalõppu tähistavaid sümboleid. Kui joonistaja oli olnud usklik ning tahtnud teda vägisi kirikusse värvata, oli ta oma tööd üsna kehvasti teinud. Ta keksis oma tuppa, võttes kaasa edukalt valminud võileiva ning tasuta usuvaba joonistuse.

Marta ema ohkas.