15.

Kui Marta kahe kõvera kase vahelt üle pisikese künka kõndis, kargas rohust välja suur rohelist värvi rõivastes mees. Tal olid rohelised saapad, rohelised püksid, rohelised kindad, roheline pusa ja roheline müts. Nina oli tal värvitud roheliseks, samuti kõrvad.

"Ahhaa!" hüüdis roheline mees võidukalt.

"Tere," ütles Marta vastu. "Küll sa oled ikka roheline."

Roheline mees sattus hetkeks segadusse. "Noh, vaata, roheline on hea kaitsevärvus, heidad muru peale pikali ja keegi ei näe sind enam. Mõni võib jalutada lausa meetri kauguselt mööda, ikka ei märka, et keegi lamab rohu sees."

"See on küll kaval," arvas Marta. "Aga kui päike väga pikalt paistab ja vihma väga pikalt ei saja, siis kuivab rohi täitsa ära ja muutub kollaseks. Või pruuniks. Siis pole rohelisest riietusest enam kasu midagi."

Mees noogutas: "Loodame, et vahetevahel ikka vihma sajab."

"Mul on üks tuttav pilv. Tavaliselt selline väike ja valge, aga ma võin teda paluda, et ta käiks siin muru kastmas."

"No see oleks küll tore!"

Roheline mees sügas lõuga. "Seda et, ega ma nalja pärast rohu sees ei leba … Kas ma Ahhaatasin juba?"

Marta noogutas.

"Nojah, ahhaa, mina olen Urmas ja kutsun Sinu duellile! Nüüd me peame võistlema."

"Miks me võistlema peame?"

"See on duell," laiutas mees käsi. "Nii on kombeks, peab võistlema. kui kutsutakse duellile. Muidu jääd oma aust ilma. Ja ei saa enam Ääremaale sisse."

"Oh!" See oli halb üllatus, Martale täitsa meeldis Ääremaal käia. "Mismoodi me siis võistleme?"

"Tavaliselt," seletas Urmas, "võisteldakse jõu ja osavuse katsete abil. Näiteks visatakse ketast või oda, tõugatakse kuuli. Või siis hüpatakse kaugemale ja kõrgemale. Kes aga paremini viskab ja hüppab, see ongi võitja. Teine on siis kaotaja ja peab Ääremaalt lahkuma. Kuna mina kutsusin sinu duellile, siis sina võid valida võistlusala."

Marta mõtles järele. "Aga sa oled suur ja tugev mees, mina olen väike tüdruk, Sa viskad ju igasuguseid asju palju kaugemale."

"Viskan küll," nõustus Urmas. "Vaata kui suured mu lihased on."

"Ja sa hüppad ka hästi kõrgele," jätkas Marta. "Jooksed kiiresti?"

Urmas noogutas: "Ma olen kõvasti treeninud, kõrgele hüppamist ja kaugele hüppamist, ühe jala abil ja kahe jalaga korraga. Jooksmist samuti."

Urmas hüppas natuke ning jooksis ümber Marta, tõesti hästi kiiresti.

"Hea küll," ütles Marta pannes käed puusa. "Me võistleme keksus!"

"Keksus?" imestas Urmas.

Marta hakkas keksukaste joonistama, seletades reegleid: "Näed, siin on algus, see on esimene keksukast, hüppad siia. Siis hüpled teise kasti. See on topeltkast, üks jalg ühes, teine teises kastis. Viimases kastis pöörad ümber ja keksid algusesse tagasi. Võidab see, kes astub vähem joonte peale."

Urmas uuris keksukaste: "Need kastid on hirmus väikesed."

"Ei ole midagi väikesed," arvas Marta. "Ma keksin esimesena."

Marta keksis ilusti läbi keksukasti, esimesest viimaseni ja ilusti tagasi, ei astunud kordagi joontele.

"Null!" teatas ta rõõmsalt. "Nüüd keksi Sina."

Urmas hüppas esimesse kasti, aga tal olid suured ja laiad jalad, kohe läks jalg üle joone.

"Üks!" luges Marta.

"Pagan küll," pomises Urmas tigedalt. Ta keksis edasi.

"Kaks! Kolm! Neli!"

Kui Urmas lõppu jõudis, oli ta astunud viisteist korda joontele.

"Viisteist - null, mina võitsin," teatas Marta ning surus Urmase kätt. "Vahva võistlus oli."

Urmas ohkas. Kaotaja pidi Ääremaalt lahkuma ja ei tohtinud enam kunagi tagasi tulla. Sellised olid reeglid. Aga Urmas oli juba nii kaua Ääremaal elanud, nii palju duelle võitnud, et temal ei olnudki enam kodu, kuhu minna.

“Kas sind siis keegi kodus ei oota?” uuris Marta.

Urmas raputas pead. “Ei, kõik on ammu surnud. Isegi maja, kus ma elasin, on lammutatud maha.”

Martal oli küll oma kodu ja maja, tal olid ema ja vanaisa.

“Tead, mul tuli just meelde, et tegelikult peabki keksus joontele astuma!” seletas Marta tema kõrval kurva näoga seisvale Urmasele.

“Ohhoo!” läks Urmase nägu tükk maad rõõmsamaks. “Aga siis mina võitsin!”

Nad surusid uuesti kätt.

Mõni minut hiljem tuli kahe kõvera kase vahelt Onbo.

“Urmas, ega sa Martat pole näinud,” uuris ta.

“Olen,” noogutas Urmas.

Halba aimates uuris Onbo: “Kas teil oli duell?”

Urmas ajas rinna kummi. “Mina võitsin! Ma astusin kõigi keksukasti joonte peale ja võitsin. Marta enam Ääremaale tulla ei saa.”

Onbo haaras kahe käega peast: “Oh, sind, tobu küll!” Ta jooksis kahe kõvera kase vahelt tagasi, sinna, kus asus ta tilluke maja.

“Poisid, teritage pliiatsid ja triikige paberid! Hakkame Martale joonistama!”

Minemajooksvale Onbole järgi vaatav Urmas imestas: “Mina ja tobu? Mina võitsin ju duelli. Marta on tobu, ise ta valis sellise kummalise võistluse.”