14.

Väike kollane tibu oli kasvanud suureks kirjuks kukeks, suuremaks kui matemaatik Andres. Varem sõitis Andres Instituuti tööle bussiga, aga kukk oli liiga suur, ei mahtunud enam hästi bussi uksest sisse. Pealegi, teised reisijad kaebasid, et kukk vaatab neid kurja pilguga. Ja kireb.

Nii istus Andres kukele selga ja ratsutas tööle. Jalgratturid, kes muidu kõnniteel inimesi hirmutasid, põgenesid kukke nähes hoovidesse. Ja ega autodki soovinud kuke soomusrüüd proovile panna, sest erinevalt tavakukkedest oli Andrese lemmikkukk nokaotsast sabatutini kaetud tugeva rauast soomusega.

Jupp aega olid nullid ja ühed seisnud lihtsalt matemaatik Andrese esikus. Mõnikord ta tõstis neid ümber, näiteks pani nulle allapoole ja kergitas ühtesid kuhja otsa. Lõpuks, silitades ühel vaiksel õhtupoolikul numbrite raudseid külgi ja imetledes nende vankumatut loogikat, taipas Andres, et neist saaks kukele kobeda soomusrüü.

Nii võttis Andres haamri ja tangid, ristpeaga kruvikeeraja, nihiku ja malli. Ta sidus põlle ette ning hakkas nulle ja ühtesid kokku painutama. Küll ta sulatas ja neetis ja pahteldas, kuni lõpuks sai numbrite hunnikust läikiv soomus, mis täpselt kukele selga sobis.

"Ahaa!" hüüdis matemaatik Andres võidukalt. "Enam ei karda ma midagi!"

Instituudi juhtkond üritas küll sissepääsu sulgeda, ehitades käepärastest materjalidest barrikaadi. Füüsikud tõid jupi jõudu ja portsu polariseeritud poolusi. Keemikud tassisid laboritest hulganisti kahtlase sisuga kolbe ja katseklaase, millest osa tossas ja mõned sisisesid. Geograafid annetasid barrikaadile hulga teravaid kaardikeppe ja mõned suuremat sorti gloobused.

Andres kappas kuke seljas Instituudi peahoone ette. Ihutud nullid ja läikivad ühed särasid linnu seljas, peegeldades päikesekiiri ja pimestades barrikaadi taha varjunud teadlasi. Väriseva häälega püüdis üks Loogik veel sõnastada lõpmatuse teoreemi, ega see lihtne ei olnud, sest Loogikud veetsid suurema osa oma teaduslikust elust suletud uste taga kabinetivaikuses, kuhu haruharva sattus kurjade silmadega kukki, kes pealegi veel särasid ja helkisid ja kraapisid kannustega asfaldi sisse vagusid.

"Kuusteist!" ergutas Andres kukke. "Sada neli! Kaheksa korda kaheksa!"

Ukseavast lendas kuke suunas teravaid kaardikeppe ja ümmargusi gloobuseid. Kaardikepid, mis on valmistatud puust, ei suutnud soomustatud kukel isegi sulge kõverdada. Enamik keppidest isegi ei lennanud piisavalt kaugele, kuna geograafid, kes uurisid hommikust õhtuni pakse kaartidega täidetud atlaseid, ei olnud kunagi varem kepiviskamist harrastanud. No ja gloobused, need on ju ümmargused.

Kukk kires jubeda häälega.

Keemikud katsid kõrvad, füüsikud värisesid.

Soomus kuke seljas kolises ja ragises, kui ta meeletu hooga läbi barrikaadi tormas. Kurjakuulutava lõhnaga suitsevad kolvid ja katseklaasid purunesid, mitmed jõud purunesid, kõrge kaarega lendas üle peahoone katuse inertsi ja mõnedki teadlased loobusid oma vaatlustest ja tõestustest, otsustades selle asmele Instituudi hüljata. 

Teadlasi pudenes välja ustest ja akendest. Tühjades koridorides kajas veel kaua Matemaatik Andrese võidukas sõjakisa, saadetuna soomustatud kuke kirevatest kommentaaridest.