13.

Kui Marta uuesti Ääremaale vupsas, oli Onbo juba valmis: "Missaütled Apparaadik Rohudirdsu Tatilapike Annamaribelleriina!" Ta kallistas Martat kõvasti, aga ettevaatlikult.

"Sa pole jupp aega läbi astunud, kas tähtsad elulised probleemid takistasid magamist? Ma täitsa muretsesin."

"Töömees ei viitsinud valguskiirt ära parandada," selgitas Marta.

"Ah," Onbo kallistas igaks juhuks edasi. "Loodetavasti ei sattunud ette mingisuguseid veidrate inimeste unesid? Mõned inimesed on lausa ohtlikud, isegi magades."

Marta rahustas teda: "Oh ei, ma nägin ainult Matemaatikut. Tema sai ühe tibu ja palju nulle. Ja üksteise järel luuravaid spioone nägin, ühel neist olid piparkoogid kõrbenud. Ja Popu-Laurat kohtasin."

Onbo noogutas: "Popu-Laura on igas maailma nurgas väga populaarne. Isegi siin, Ääremaal, teavad teda kõik. Kuigi meil ei käi ajalehti ega näidata telesaateid."

"Aga ilma ajalehtede ja ilma telesaadeteta, kas igav ei hakka?" päris Marta.

"Vahel ikka hakkab, kui mõnda aega külalisi ei tule. Siis me kiigume või ajame sabasid taga või käime ujumas."

Martale meeldis ujuda küll, seetõttu ta uuris: "Kas ujumine on siin sama ohtlik nagu vaarikate püüdmine?"

Onbo ainult naeris: "Ujumine on üsna ohutu! Välja arvatud siis, kui vaarikad suplema lähevad."

Nad läksid kahtlaseid vaarikaid silmas pidades ringi ümber vaarikavõsa. Künka otsas seisis Nõel ja tema taga Niit, mõlemad uurisid hoolega silmapiiri, otsides suuremaid või väiksemaid auke, mida ajaviiteks nõeluda. Onbo ja Marta olid mõlemad auguvabad.

Vesi, mis täitis Martale tuttavaid ujumiskohti, oli heal juhul sinine. vahel kergelt roheline. Igal juhul mitte roosa. Ja igal juhul ei voolanud tavaline vesi alt üles. Marta katsus roosat vett näpuga, see oli paks nagu keedis. Ja kui Marta näpu suhu torkas, maitses roosa vesi nagu keedetud peet.

"Täna on ta roosa ja peedimaitseline," seletas Onbo. "Aga veel on palju võimalikke maitseid ja värvitoone. Vahel on ta lilla, siis jälle kuldne. Mõni päev maitseb kui värske kukkel, aga teinekord on nagu liiga kauaks sooja kohta seisma jäänud ja juba hapuks läinud kapsapesuvesi."

Nad hüppasid ühe madalama lombi otsa, mis tasapisi mulksudes kõrgemale kerkis. Vees ujusid ringi pisikesed elukad.

"Küll on imelikud kalad," imestas Marta lähemale kummardudes.

"No aitäh," kisas veeelukas. "Igaüks muudkui tuleb ja sõimab kalaks!"

Eluka kisa ehmatas Martat. "Minu teada elavad vees, mis on sinine ja vedel, küll kalad."

Elukas oli peatunud ning naeris kõva häälega. "Sinises vees?! Hahahahaaa!" Tal oli kaks saba ja hulk teravaid hambaid.

"Vabandust, aga kui Te kala ei ole, kes Te siis olete?" uuris Marta viisakalt.

"Mina olen kombain," teatas elukas.

Onbo sikutas Martat käisest ja sosistas talle kõrva: "Ta valetab… Tegelikult ta kombain ei ole."

Marta sai ise ka aru, et elukas ei olnud kombain. Ta oli kombaine näinud küll, need olid suured ja kolisesid ja korjasid põllult vilja kokku. Elukas elas roosas vees, ei kolisenud ega tegelenud sugugi viljakoristusega.

"Mina olen kombain," laulis elukas. "Ammu ma kombainiks sain, mul kombaini nägu peas, kombain on juba mu disain."

Ta piilus altkulmu Marta. "Kombain, kombain … Kas sa usud, et ma olen kombain?"

Onbo sosistas vaikselt: "Kuna tema juba valetab, siis valeta talle vastu."

Marta noogutas: "Muidugi oled sa ilmselgelt kombain."

"Hahahaa!" naeris elukas uuesti. "Aga sina arvasid, et ma olen kala!"

Nad ronisid mööda vett kõrgemale. Roosa vesi oli üsna libe. Siin-seal ujus ringi kalu, aga Marta ei tahtnud nendega vaidlema hakata. 

Mõne koha peal oli vette tekkinud väiksemaid auke, kust purskas välja roosat peedimahla. Ümber veetõusu tuiskasid ringi Niit ja Nõel, vee küljes oli neil kohe kõvasti parandamist. Üks lapp siin ja teine paik seal.

Vee tippu jõudes oli Marta ronimisest nii väsinud, et ärkas hoopis üles.