12.

Popu-Laura ei olnud rahul. Ja Popu-Laura väljendas oma rahulolematust kõvahäälselt ning erakordse ilmekusega. Tema Menukate Noorpoppide Peamises Koolis ei olnud kohta tavalistel tegelastel, kes isegi ei üritanud millegi kajastamisväärsega silma paista.

Popu-Laura vehkis sõrmega, mille küüned olid kaunistatud kunstipäraste idamaiste sümbolitega. Talle järgnev Papa-Ratsi Fototehnikumi tudengite seltskond klõpsis suurema või vähema edukusega oma kaameratega. Mõned kaamerad olid neil alles kaamerakotis või kaamerakohvris, mõned olid käes tagurpidi, nende objektiive katsid rasvased pöidlad või nimetissõrmed, aga kõik klõpsisid. 

"Klõps," armastas öelda omanimelise Kooli omanik ja ainuke õpetaja Papa-Ratsi, "on pildile sama vajalik kui tasuta kemps pildistajale. Kirjutage üles, see on eksamil!"

Popu-Laura, tema õpilased ja nendele järgnev fotograafide, operaatorite, reporterite, kõmuajakirjanike ja abiliste, assistentide ning asjapulkade parv ümbitses Und. Uni oli sellisest tähelepanust ehmunud, tavaliselt magajad temast eriti välja ei teinud.

"Popp," lõi Popu-Laura käed hoogsalt puusa. Kõik tema õpilased pobisesid samuti ja lõid sama hoogsalt käsi puusa peale. Mõned käed läksid seejuures ka puusast pisut mööda, sattudes kõhule või õlale. Kaamerad klõpsusid, reporterid reportisid.

Uni laiutas vastuseks käsi: "Ma ei saa midagi teha. Näete isegi, et valguskiir on kõver."

Klõpsiv ja poosetav seltskond vaatas kiirt. Mõned üksikud fotograafid pildistasid seda, kuid märkasid kiiresti oma eksimust (kiirel puudusid kuulsad ja edukad omadused) ning kustutasid pildid kiiresti, enne kui keegi koledaid kiirepilte märkas. Valguskiire kõrvale pargitud üsnagi juhuslike roosteplekkidega kaetud valgest kaubikust väljus Töömees Toivo. Temale suunati mikrofonid ja kaamerad, et jäädvustada igaveseks pooleldi söödud saiapätsi ja pooleldi joodud keefiripudelit.

Kiiresti kõrgemaks kasvavatel kontsadel kappas ligi Popu-Laura, võttis küsiva poosi, manas näole uuriva ilme ja küsis: "Popop?"

Poos oli imeline, ilme oli geniaalne ja küsimus, oh seda küsimust. Ajakirjanikel ei jätkunud küsimusele kiidusõnu.

Töömees Toivo pühkis tunkede küljest saiapuru: "Mis tobe tsirkus see veel on?"

Kaamerad ahhetasid. Mikrofonid punastasid. "Palun korrake!” kostus kaugemalt noorukese reporteri hele hääl, "Mul ei jäänud hästi lindile!"

"Kuulge, inimesed, ei tohi siin niimoodi sebida. See on remonditööde läbiviimise tarbeks eraldatud turvaala." 

Grupp fotograafe oli tunginud valgesse kaubikusse ning jäädvustas klõpsides seal olevaid tundmatuid, kuid vajalikke esemeid. Töömees Toivo tunkedel paistsid välja ebakorrapärased õlilaigud ja tavotiviirud. Pooltühi keefiripudel üritas peituda tema töösaapa taha.

"Paranda see neetud kiir juba ükskord ära," sosistas Uni. "Siis saame neist segastest lahti."

Töömees Toivo kratsis hämmeldunult lõuga. "Aga see oleks ennekuulmatu," arvas ta. "Lihtsalt teha töö ära ja … noh, ei nii ikka ei saa! Tuleb ometi planeerida ja koostada ja läbi viia."

Vähemalt kolmele telekanalile korraga intervjuud andev Popu-Laura kõikus kõrgetel kontsadel. Looduspiltnike grupp oli roninud valge kaubiku katusele. Edukad popnoored valmistasid kollastest ohutuslintidest modernseid rõivakomplekte. Assistendid jagasid jahtunud kohvi ja rasvaseid pirukaid.

"Hea küll," lõi Toivo käega, astus kiirelt kiire juurde ja tegi selle kiiresti korda. Ta pea käis ringi ja käed värisesid. Mitte kunagi enam ei kavatsenud ta ühtegi tööd nii kiiresti ära teha.

"Popop!" poputas teda Popu-Laura kõrgete kontsade otsast õrnalt, määrides kogemata oma kaunid küüned ühekorraga õliseks ja tavotiseks. Küünetehnikute rünnakrühm tormas olukorda päästma.