11.

Agent Kott, pärisnimega Ott kuulas hoolega pealt. Pealtkuulamine oli kõige parem, kuigi ta oli kuulanud ka alt ja oli kuulanud isegi kõrvalt. Kõrvalt kuulates väsis üks kõrv kogu aeg ära, alt kuulates jäi jälle kael kangeks. Pealt oli mugav ja mõnus kuulata.

Ott laotas lauale oma pealtkuulamise aparaadid. Seal oli helitugevuse simulaator ja mürasummutavad papud, ühesuunaline mikrofon, kahesuunaline saksofon ja koguni kolme (jah! KOLME!) suunaline grammofon. Spioonipoe müüja oli teeninud kõva kasumi Otile kogu seda aparatuuri müües.

Igal hommikul õlitas Ott oma pealtkuulamise seadmed korralikult üle, et mõni juhulik heli roostes nurga taha kinni ei jääks. Seadmed mahtusid täpselt mustast sametist vutlarisse (19.90 spioonipoe kliendikaardi omanikele; ainult 49.90 ostes korraga kolm vutlarit, 249.90 kui võtta kümme vutlarit ja mustast vineerist kohver, millega vutlareid kaasas tassida; 429.90 koos viie ekstra vineerkohvriga, aga sellisel juhul sai ainult kaheksa vutlarit, kuna kohvrid olid erakordselt topeltmusta värvi).

Otil palju sõpru ei olnud, sest ta kippus sõprade järele luurama ja nende saladusi vaenlastele edastama. Seetõttu saatis ta kirja hoopis Agent Rotile, muidugi kirjutades tagurpidi, et mittespioonid ei saaks tähtsaid spiooniasju vahelt lugeda:

"ereT tsaveäp, tnegA ttoR. sadiuK lieT behäL? luniM behäl itsäh, nistso itujlih euu inofommarg, ees no emlok aganuus. eieT rebõs ttoK."

Ülemvastuluuraja Jott ootas Oti kirju väga. Muidu ta istus Vastuluure Viiendas Osakonnas üsna üksipäini, kuulas võõraste inimeste jutte pealt, vaatas kuidas võõrad inimesed valvekaamerate videosalvestistes ajasid omi asju, ning vahel pani mõne tabatud vaenlase spiooni vangi. Otti ei olnud õnnestunud tal tabada ega vangi panna.

"Sulle on jälle kiri," teatas Postiljon. "Väga imelikus keeles, mitte tuhkagi ei saa aru. Võimalik, et välismaises keeles, ole parem ettevaatlik nende välismaalastega! Alguses kirjutavad, siis joonistavad, pärast võivad isegi tantsima hakata. Mina küll välismaalasi ei usalda."

"Tänan," ütles Jott kirja võttes. Ta tegi kruusitäie kuuma teed, pani jalga pehmed sussid ja sättis ennast mõnuga kirjutuslaua taha Oti kirja lugema. "Ohoh, või uus grammofon," muheles ta.

Siis kirjutas ta vastuse:

"sillaK tnegA ttoK, aeh ageleem niskelut eieT tuu inofommarg amaluuk. natoO tsutsav, ttoR."

Luuraja Jott lootis, et kolmesuunalist grammofoni kuulates saab ta ehk Koti kinni võtta. Tal oli juba välja otsitud paraja suurusega mustast sametist kott, mida Kotile pähe tõmmata. Kui Kott juba kotis, siis saab ta kergesti vangi pista. Jotil oli olemas ka suuremat sorti must pott, aga ta ei olnud kindel, kuidas poti abil Kotti kinni võtta. Oleks vaja kinni võtta Supp või Puder, siis muidugi. Suppi ja Putru saaks võtta kinni isegi suuremat sorti kulbi või lusikaga, pole potti alati vajagi.

"Siin ma olen juba olnud," mõtles Marta. Ta ei hakanud hoolega tagurpidi kirja kritseldavat Agenti segama. Levis plastiliinist voolitud rabarberi lõhna.