10.

Marta uuris kollaste ohutuslintidega piiratud valguskiirt eemalt. Päris kiireni ta ei pääsenud, sest lindid jäid kogu aeg ette. "Ära roni, tapab!" väitis üks lint. "Ilma loata sisenemine keelatud!" ütles teine. "Eesti Uneuurijate Selts soovitab magada iga päev, igavamatel päevadel lausa mitu korda," reklaamis kolmas.

Jah, oli põnev külastada juhuslikke inimeste unenägusid, näha matemaatikut ja populaarsuskooli ja spioone, aga Marta tahtis juba Onbo ja ta poiste juurde pääseda. Läbi kollaste lintide ei tulnud see kõne allagi.

Marta ärkas üles. Oli sügav öö, hommik jäi veel kaugele-kaugele, maa kumeruste taha. Kummaline kuuvalgus piilus tuppa läbi väikese prao kardinate vahel. Marta astus pehmele vaibale, millel oli paljaste jalgadega hea pehme astuda ja piilus kardinatevahelisest praost õue. 

See häbelikule Kuule ei meeldinud ning ta tõmbus pilve taha peitu. Pimedus mattis enda alla kohad, mille läheduses ei põlenud tänavavalgustuslambid. Vanasti, kui tänavaid valgustati laternatega, oli Pimedusel lihtsam, ta hiilis laternale selja tagant ligi, pani oma mustad käpad ümber laterna ning puhus põski punnitades laternas põleva õli peale, kuni see ära kustus. Siis kasvas Pimedus suuremaks.

Mõned unetud autod tiirutasid tänavatel. Autojuhid arvasid, et nende autod seisavad öö läbi kenasti sellesama koha peal, kuhu nad õhtul pargiti, aga tegelikult oli enamik autosid unetud. Neil polnud hinge ja südant ja mõistust, olid ainult kolvid ja võllid ja hammasrattad. Mistõttu autod ei maganud kunagi. Isegi kui nad tänavatel ringi ei sõitnud, siis nad mõtlesid oma kolbidest ja võllidest ja nii hammastega, kui ka hambututest, ratastest.

Unetud autod kogunesid tihti mõnele mahajäetud platsile, kus nad ajaviiteks korraldasid kiirenduvõistlusi ja kummipõletusturniire ja alarmikräunutusetendusi. Hommikul ei jõudnud autojuhid ära imestada, kui kiiresti nende autol sai otsa bensiin ja kui kähku kulusid rehvid ja miks ometi oli hommikuti aku alati tühi.

Puud, mis majade ja tänavate vahel kasvasid, kiigutasid öise tuule käes oksi. Puudel muidugi oli hing ja süda ja mõistus, erinevalt autodest. Öösel puud magasid, neil oma oma Puuuni, nii nägid puud veidraid puuunenägusid ja puuunenäod panid nende oksad kiikuma.

Uni ja Puuuni, kuigi vennad, omavahel hästi läbi ei saanud. Neil ei olnud lihtsalt millestki rääkida. Uni tahtis jutustada oma põnevatest inimnägudest, samal ajal Puuuni hoolis ainult puudest ja puude unenägusid ei olnud võimalik isegi sõnadesse panna. Kuidas sa ikka räägid koore all vulisevast mahlast või linnupoegadest, kes su võras sirguvad?

"Nojah," pomises Uni kinganinaga tolmu uuristades.

"Mis siis ikka," keerutas Puuuni taskus kastanimunasid.

Marta oli kuulnud, et kui und ei tule, peab lambaid lugema. Ta vaatas magamistoas ringi, aga seal ei olnud ühtegi lammast, keda lugeda. Siis vaatas ta kardina vahelt õue. Suur sinine auto tiirutas liiklusmärkide vahel. 

"Kas sa oled lammas?" küsis Marta.

"Ei, mina olen auto, vaata ometi mu läikivaid kolbe ja siiruviirulisi hammasrattaid" nähvas auto nipsakalt ning kihutas tühjale tänavale.

Nurga tagant jalutas õuele suur valge kass. Kassid näevad öösel pimedas väga hästi. Nad näevad nii unetuid autosid kui tuules kiikuvaid puuoksi. Kass hüppas pehmelt ja hääletult aknalauale. Mõnda aega põrnitsesid Marta ja kass läbi akna teineteist. Kassi pea oli täis tähtsaid kassimõtteid.

"No kass ei ole lammas, aga vähemalt on ta karvane. Ja valge," mõtles Marta. 

Kass kargas hääletult ühe magava puu otsa ning kadus kõikuvate puuokste vahele.

"Lambaid oleks vaja," muretses Marta. "Autodest ja kassidest ei ole üldse kasu."

Õnneks tuli piimapoe poolt mööda kõnniteed üks täitsa korralik lammas.

"Üks!" rõõmustas Marta lammast ära lugedes.

Esimese lamba järel tuli teine lammas. Ka selle luges Marta ära. Siis tuli juba ka kolmas lammas. Ja neljas. Tegelikult oli lambaid paras joru. Marta luges neid, luges veel ja jäi siis magama.